EestiPoiss.

Servus,semud!Värsked muljed Kodakont ja Mägra Ametist,esinduslikust kohast Narva mnt,kus Forumi superärikeskuse 3.korrusel kena toatäis ametnikke palgatud.Press kiljatas,kui tegu tehtud,et miks nii kallis majas see riigiasutus?Minu küsimus teisest vallast-Kas rendiraha sisse poleks mahtunud ka kliendiWC ja kas kuluski kogu raha kinnisvararendile,et isegi hommikul ei suutnud arvutisüsteem ühte külastajat (mind)teenida?Ja tuligi teenindajatädi vabanduste saatel lifti kobida;uusi pinnisid ja neid..va plönnisid massin sisse ei võtnud.Ümbrikus koodid ligi,paluti mõni teine homme taas tulla.Allkorruse adminn juhatas ülilahkelt:meil ju WC ületee Viru Keskuses.No ega ma maalt ole,seal teisel korrusel tualett,puha ilma tasuta.Et mujal küstakse viiekat,lasevad kiirkusijad oma sorrud kähku tänavalifti,mis põiekahädalised alla bussiterminaali tassib....
Aga helgest olevikust põikena hallivõitu,vaesevõitu ja s...võitu minevikku. Mis olevatki olnud sotsialismi kolm võitu,kes mäletab.
Tahaksin kirjeldada üht privilegeeritud seisust:sõiduautojuht. Kes olin minagi hulga aastaid pärast punaste armeest vabanemist.Harjutada olin saanud noore sohvrina ENSV Liha-ja Piimatööstuse Ministeeriumis,kus keerasin rendiauto rooli Taksopargi filiaalis Staadioni 1.Veebruaris vastse elevandiluu GAZ-21 saanuna oli mu peremeheks ülisümpaatne lauaülem, neljakümnendais aseminister Sannamees,kuulsa skulptori järeltulija.Kes mind ka pärast kroonut tagasi oleks tahtnud,kui rääkisime.Sest seda nõudis ka vene seadus:ennistamine varasemale töökohale ettenähtud.Mind aga sikutas seletamatu vägi kohe ajakirjandusse.Ja et just otsiti Volgale juhti Ajakirjandusmajja,viis õnnelik saatus mind kokku majandusjuhataja Tipuli Saarega.Väike vestlus minu elu-ja töökäigust,ning olingi peatoimetaja sm. Harald Haugi läbi prillide suunatud uurivate pilkude all.Suure maja tiibhoones,nö ajakirjade toimetuste poolel IV korrusel.Ette rutates olgu öeldud,et sellest südamlikust Tartu "poisist" sai paljudeks aastateks mulle otsekui pereliige,teine isa, kalaretkesõber nii suvel kui talvel. Parteilase,kuid mitte ortodoksse kommunistina ülimalt arusaav ja leebe loomuga ülemus kahele toimetusele.Kes oma tööpere jaoks oli valmis vaat et kõigeks.Minu kodutelefon jm peremured,haruldane südamerohi isale läbi Parteihaigla apteegi ja Haraldi oma tohtri retsepti on kaks seika,mis kunagi ei unune.1969-1974 sohverdasin toimetust,olles siiski rohkem peatoimetaja isiklik autojuht.Tema õpilane ajakirjanduspõllul ja tihti ka "poja osa täitja",kui mingil pidulikumal üritusel pealiku ligi olin.Sest semud, kes Haraldit ammu polnud näinud,juhtusid ikka pärima:sinu poeg või?Naeratades vastas ta alati:võinuks ju ollagi.Selline tubli poiss,aga saatus pole näe,andnud!Et olime sarnased nii näoplaanilt kui väliseltki ,olid eksitused kerged tulema.
Lahkumine sündis siis,kui partei keskkomitee otsustas Haraldi mujale üle viia.ETA peatoimetajaks ta saigi,kuid mina astusin tänu mentorile juba ajakirjaniku-radu ning tegin hoolega kaastöid Dengo Õhtulehele.Olles loobunud peatoimetaja järeltulija pakkumisest jätkata sohverdamist.No polnud ju võimalik leida teist nii suurepärast inimest!Ette rutates olgu öeldud,et uued kolleegid Leo Randmaa ja Kalju Mürk ei olnud suhtumises noore inimese oma tee otsinguisse sugugi kehvemad,kuid isarolli nad välja ei kandnud.Tänud siinkohal neile ja Heino Dengole,keda kahjuks täna pole me hulgas...
Kõik vanemad kolleegid leidsid minus vist neid eeldusi,mida igaüks omal moel edasi arendada püüdis.Peatoimetaja Dengo eelkõige sellega,et sundis mind läbi käima kogu toimetusetöötaja ametiredeli,mis algas toimetuse sekretariaadist/lehe planeerimisest,kujundamisest ja lõppes hommikuse valvetoimetaja-tööga,olles graafikujärgselt vahel ka tehniline toimetaja. Seda,et ma Leo Randmaa päevauudiste osakonda ei saanud, põdesin mitu kuud.Dengo oli endas kindel:lähed tööstusosakonda,Kalju Mürgi jüngriks!Uudiskõrrekesi korjata on poisikeste amet-sina hakkad tegelema tõelise tööga!Kapteni sõna maksab laevas-mis mul öelda jäigi. Pärast olin oma ATMMi Pressikeskuses siiski üliõnnelik,et suutsin selle ametkondliku lehe "ninast sabani" vajadusel ihuüksi valmis teha!Lisaks veel keeletoimetaja ja venekeelse korrektorgi olla (tõlk Sergei Takjas oli siiski vajalik). Ent minust autoajakirjanik ju saigi tänu Leo Randmaale,kes mind Õhtulehest minema vedas.Automeeste leht küll,aga ühtegi autoala inimest mul pole,oli Leo kutsung.Dengo pidi vihakrambid saama:Kes sind siin solvanud on?Mis spetsialiseerumine-üheülbalisus on su uus töö!Kandsin lahkumisavaldust taskus oma paar nädalat,kuni ükskord küsis ja alla kirjutas.Vahepeatuseks punkt siia.
Kallist rahu! Jällekuulmiseni!
teie E.P.