EestiPoiss

Puhanud pulmapeaga teid tervitab:moens!aga täna ei tarvita.Sest eilne doos suht soliidne oli,kuigi lubas ka soliidseks jääda ning sirge seljaga kesköö paiku pulmamajast väljuda.Mine isahane tea,ju vist kogu see kõrgtasemel söögikraam rohked veini-ja konjakiaurud summutas.Aga näiteks too tervelt grillitud part portveini-apelsinikastmega oli juba ise üks tõhus suutäis, mis külmale sakummile sekundeeris: üsna peomenüü tipus tervitasid pulmitajaid tervelt suitsutatud lõhe ning lisaks veel konjakiga maitsestatud soolalõhe.Ja need grillitud tiigerkrevetid magushapus kastmes olid mõnusad soolakad kringlikesed! Iga pidulise ees rullikeeratud siidpaberile trükitud toidusedeliga tutvudes selgus hiljem kodus , et lõbusa peo käigus pakutud täispaketi degusteerimine ei õnnestunudki,kuid eredamad maitseelamused suutsin siiski tabada.Nood marineeritud silmud näiteks võinuks minu pärast sinna veepõhja langenute kallale askeldama jäädagi:mul selliste kortsus poiste pihta teatud omad eelarvamused.Ja kui pakutakse,vahetaks igaljuhul marineeritud angerja vastu välja,mida nautima õpetas mind mu abielu algusaastail mu pruudi isa Tõnis.Asjalik ja sõbralik,terane eesti mees nagu üks äiapapa olema peabki.Kas mina oma kirjatsura-ametiga tema silmis kah sama asjalik paistsin,ei tea tagantjärele väita.Sest keeldusin viisakalt tema pakutud ametipostist:tulla tööle tema varustusosakonda,mida ta juhtis S.M.Kirovi nimega kalurikolhoosis.
Palk olnuks muidugi vähemalt kolmekordne võrreldes mu Õhtulehe reporteri või nooremtoimetaja tuluga.Kuid noor mees ei näinud pointi sekeldada hommikust õhtuni varustusala imeviguritega - telefonitsi võluda hüvitiste:suitsukala, sprotikonservide vms eest tootjailt välja tsementi, betooni, metalli, puitu ja muud,mis vajalik püstirikka ühismajandi eritahulistes tegemistes. Olin veendunud,et mind ei rahulda meeleäraheitlikku siblimist:sekeldamisi-helistamisi täis tööpäev,mille lõpptulemusena ei näe ma midagi nii käegakatsutavat kui minu lugudega värske Õhtulehe number õnnelikult sabatanud sajanda leheostja näpus(?) Pidi ju mul mingi leheneegri-kiiks olema! Samas olen läbi elu pidanud lugu kolleegide heast seltskonnast.Lahedatest kaaslastest,kelle kõrval oma viljakat tööelu elada. Ning palganumber ei pidanudki seejuures olema kõrgeim võimalikest.Nii püsisin terve veerandsajandi oma 1977.a. Õhtulehe ekskolleegi palvel välja valitud Autotranspordiministeeriumi Pressikeskuses.Tõustes selle ajaga ilma partei abita nooremtoimetajast peaoimetajaks-osakonnajuhatajaks.Ülihea 400-rublase kuupalga ning ameti-Volgaga(Sic!) Kuhu mind kutsus tööle vana hea töökaaslane Leo Randmaa ning kuhu mitte ei tahtnud lubada teine tubli kolleeg,isalik ülemus,Õhtulehe peatoimetaja Heino Dengo.Ka oma järgmise autoalase tööposti otsas-Fordi Keskuses Tallinnas Pärnu maanteel olin valmis püsima järgmised veerand sajandit,kuid kuri saatus heitis mu sealt pärast tosinkonda aastat teenimatult tänavale.Belglane Willi Myllye ostis Belesta aktsiaid ning asus kokkuhoiu nimel kaadreid puistama.Minu kohta teadis väita,et tema kodumail puuduvat autoesinduses ametimees nagu PR juht ja reklaamijuht ning minusugust polevat mõtetki palgal pidada.Direktor Peeter Sergo aga teadis hästivarjatud saladust, et tänu salakavalale palgakokkuleppele,mis seotud Fordi Keskuse müüginumbriga ( 18 autot kuus ) jäi nõutud numbrita mu palk 12 tuhande asemel bruto vaid poole peale (?) Lisaks oli mu tööks koolitusjuhi amet.Saatsin töökojamehi Soome erialastele koolitustele maaletooja OY Ford AB juurde Hernesaarele Hkisse,pidades päevikut,kes mida õppinud.Kas kah kiiks,et sellist töökohta ei vahetanud? Amet ja kolleegid meeldisid,läbi häda tulin rahadega toime.
Nii et kiiks misugune!
Kindlasti olid kiiksuga ka need Mehhiko farmi töölised,kes äsja tabasid loomalõksu kinni jäänud tulnuka-maimukese.Ebaloomuliku,isegi vähe värdjaliku moega tite (lehepildilgi päris suure koljuga, nälginud Tchernobõli lapse moega olendi,kes justkui karvutu ahv pikkadel jäsemetel sekeldas) Selle tite otsustasid temast veel vähem arenenud farmitöölised ära uputada(?) No miks ,ullikesed,seda veekatset veel vaja oli?Kah mul teadurid. Siis nägid,et kümme minti vee all viibimist lapsukese hinge ei võtnud ning pikendasid testi kuni võiduka lõpuni.Pärast lasid laiba kergelt roiskumagi, kuni info tõeliste teadusejüngriteni jõudis.Nood tarkpead olid üritanud DNA testi teha(?) mis polevat korda läinud,kuna riknenud surnukeha ei andvat saladust välja.Isegi loo internetikommijaist oli keegi nii terane,kes väitis,et maavälistel olendeil meile sarnane rakkude paljunemine pole võimalik ning taolise testi mõtegi tarbetu.Kusjuures tänapäeva teadus võtvat DNA välja isegi maa seest väljakaevatud vanal kondil,kuidas see siis roiskunud laibaga ebaõnnestus!No mine sa neid teqiilast läbiimbunud mehhiklasi tea.Laksu all viibides mõeldi vist midaiganes testivariante?
Aga teie alandlik teener pakkus eile veel kodus täitsa kaine peaga vastse pruutpaari,Mai-Liisi ja Gerti kaardile autor Beriti palvel pidupäevamotoks:
KES MUINASTULEDE ÖÖL
ABIELURANDA ON SÕUDNUD
NEED LÕPLIKULT
ÕIGESSE PAIKA ON JÕUDNUD!
Ja olgu tulevase referent-toimetaja poolt ära parandatud ka minu eilse blogikande sisuline apsakas:Pulmapidu,kus pruut heitis lõplikult minema endise nime Laisk ja muutus üleöö Jervaniks,mis ta kaasa,tehnikakõrgkooli õppejõule kuuluva nime töttu kõlabki hoopis uhkemalt,peeti hoopiski seal Viimsi tagapoolses soliidses- moekas rannalossis nimega VILLA MARY.
Kust trükiveakurat tolle Maria eile letti sikutas,mitte ei tea.
Aga vabandused siiski.
Muljetamisi lõbusast vahepalast,mille kandis pulmalistele vägagi elus ja ehtne Merle Palmiste.Kes esitas intermeediumi justkui üldisel teemal "Tänapäeva mees,tema elulaad ja ta auto...".Vaimukuste tulevärk tekstis oli sedavõrd äge,et kui meie vana tava pidada klubi Unic liikmeskonna jõuluõhtuid oleks veel elus,oleks Palmiste- tcikil kindel koht õhtu programmis.
Endiselt teie autofriik,elu-ja muidukunstnik
Neemo E.Poldre

EestiPoiss

Heia-heia tervitusega lehvab.Ja kohe kiitma kukub oma pere teraseid pojukesi.Vaatame koos meie alltoas ajakirju nagu meil ikka kombeks.Ja kui mulle saadetud Volvo Magazine,i tagakaanelt vaatab vastu pildike kaatrist merel,hüüatab Karl Sebastian rõõmsalt:Päike loojub.punkt.ee Järelikult on arvutihullus nakkav.Sest kui ema Ksenia avas eile õhtul oma läpaka,tormas ligi Karl Patrik ning hüüatas:auto 24 punkt.ee.Mispeale jäi Ksenial jäi vaid üle öelda:seda vaadake papa Ennoga.Täna aga leiutas Patrik uue väljendi enda tarbeks,nähes pilti aerodroomist ja lennukist,väites:"Lennuki põld siin on.." Nii ei hakka meil kunagi igav.Poistega uurime aabitsat ja iga tähe ja pildi juures jätkub juttu kauemaks.Ning mina veel eile mõtlesin,et lühim tee lugemaõppimise juurde on läbi nende lemmikute-autoajakirjade. Tung uudse info järele on nii suur,et mingit peibutist küll vaja ei lähe, tundub täna.Sest uue avastamise huvi ja rõõm on nii suur.Ennast ma selles eas ei suuda mäletada,küll aga on äärmiselt põnev pojukeste arengule kaasa elada ja seda toetada kus vaja.
Soovitan kõigile omaealistele,kelle võsukesed Angeli ukselinki käppimas ei käi.Neil ju omad huvid ja eelistused,kuid tavainimestel ikka järelkasvu tekib kui kallist portselani valesse kohta ei pritsi...Ning oma võsukeste eest kandke ikka hoolt kui tärkava taime eest ning kastke ja väetage kui väärikaks sirguda tõotab.Sest pole elus suuremat rõõmu kui sust endast andekamad,terasemad,tublimad ja edasijõudvamad noored inimesed.
Selle nimel tasub elada... ja insuldist ellu jääda.Mõtleks korraks,kui olekski vikatimehe esimese sopsu pääle end lahkuma asutanud...
Ju oli saatus armuline.Omaenda rolli ei suuda asjaloos kuidagi märgata.Kui vahel tundub,et esimesest päevast peale pidevalt Viking Lottot ostnud inimesena paistab mulle saatus vahel vähe ülekohtunegi,et korralikud summad tulemata jäänud.Siis pean mõtlema:Seda õnne pole mulle antud!
Ja o,s õnn rahas? Pigem selles,et elan ja toksin.Nagu nokk on loodud.
Sama teilegi soovib
teie
Neemo E.Poldre
kes ka gunstikoolis sügisel jätkab kui Puudega Inimeste Kojast, Moonist võitlushüüd kajab.

EestiPoiss

õhtutervitusega üllatab.Ja homse pulmapäeva peal mõtted uitavad. Vanem tütreke Mai-Liis ju lõplikult oma vabaabielule Gertiga otsustanud punkti panna.Pidulikult ja Willa Marias ja kõigi lähedaste juuresolekul, Viimsis. On ju noor mees tubli piiga igati ära teeninud.Koos ühine armas pesakegi Lillekülasse rajatud,kus me külaskäigud ikka ääretult meeldivaiks kujunenud.
Pikemalt ja lähemalt muljetamisi pärast homset.Kui tohib.
Täna aga rändaks oma päevamõtete laineharjale.Mil meenusid mitmed tarkuseterad.Surematud ja olulised.Kui mõni uks su elus sulgub,ole varmas avama uusi.Muide,nii ma pärast insuldilaksu üritangi.
Ja järgmine:Pole mõtet oodata looduselt armuande,nagu teavitas meid tubli, halli habemega Mitcurin.Koolipäevil.Kellest ei saanud siis üle ega ümber.Nii ongi pähe kulunud ideoloogia,et ega Emake Loodus mind ise tule ja remontima kuku,kui ma leban juurviljana koikul ega sibli lõputult ja meeleäraheitlikult päevast päeva...Ja viimane,uue ja päris vana aja märksõna Carpe Diem elik maakeeli Püüa päeva!Eks võimaluste piires ja ülegi selle ma ikka üritan.
Eile väisasin oma kevadise lubaduse täitmise huvides Autobussikoondise suhtekorraldaja Sirje Rohti,kellega lähen algaval nädalal trehvama ja Autoettevõtete Liidu ajalooraamatukese tarvis pilte välja valima.
Ma omas huvideringis müttan,ent seni veel Helsinki Ülikooli professori tiitlit (väidetavalt) kandnud eesti rahva verivaenlane ja Kremli käsilane ning sopaloopijast provokaator Johan Bäckman sai eile priiks igasugusest suhtest naabrite suurkooliga,kes meedia kaudu teatas,et äsja Eesti piirilt tagasisaadetul pole mingit õigust nüüd ja edaspidi siduda oma nime selle suurkooliga.
Teine omapärane uudis kõlas hommikuraadiost,et Altai krais hakkab vene riik väntama filmi aastal 1952 sinnakolinud Murdmatu Liidu kangelasest, inimsusevastasest kurjategijast-kohtualusest,mullu koolnud Arnold Merist. Kellele ja milleks taoline linateos,jääb mul siin vastamata.Venelane ütleb tabavalt: Koer,kel miskit teha pole,hakkab oma mune lakkuma(?) Kassa näe - ja polegi neil seal midagi muud enam teha kui onu Arnuldist kinu.Minu paljudki rahvuskaaslased küllap küsiksid:kus siis filmitakse hiidlaste- rohkem kui paarisaja ema väikelastega ning vanuri - Siberisse küüditamise kaadrid. Kui ELKNÜ esimese sekretäri vastutaval postil olnud Suur Juht ise hakkas tiblade kannupoisina mööda Hiiu saare külasid jooksma ja paate otsima. Sest inimestele järele saadetud vene sõjalaeva süvis ei vöimaldanud sõita madalasse rannavette.Aga küüditamata jätta mitte ei saanud.Kes siis tohtis sm-te Stalini ja Beria korraldusi täitmata jätta!
Une-Kati juba riputab uneliiva laugudele.Lähen pildikasti ligi,lõpetan Anne Veski kilkamise ning poen põhku.
Kauneid värvilisi teilegi!
Väsimatult teie
Neemo E.Poldre

EestiPoiss

oma päevaraamatut ja lugijavendi ning -õdesid tervitab.Moens,kraed!Ja siit ta meil tuleb:suvehiidlane meretaguselt maalt long weekendit kaifimast ja vastküpsetatud tudeng oma esimeselt koolikülastuselt.Mis oli 24-ndamal augustil,kui kutsuti Eesti Keele ja Kirjanduse Instituuti tubaje nr 545 et oma koolitulek sisse möllida vms.Kuna treppidest viiendale ronimine päris sportlik ja tervendav tegevus olid,usun koolis "käimisest" mulle otsest tulu tõusvat. Tuppa sisenedes sebis seal juba viis-kuus piigat,kellele selgitasin oma sisselonkamise põhjuse.Üks osutus eriti teraseks ning katsus tere juurde "tüngatesti" teha:Kes teid kutsus? Vastasin,et mulle arvutisse tulid ühtejärge juba kuujagu tagasi kaks teadet,et olen tudengiks vastu võetud -referent-toimetaja bakalaureuseõppesse arvatud ning pean täna siia tuppa tulema.Jah,aga kellelt teade tuli ?Nime all polnud,vist arvuti saatis selle automaatselt,teadsin õige vastuse olevat.Ja pakkusin,et näitan seda oma postkastist,kuna vaba arvuti oli laual.Piiga lubas.Ma naiivsena ei arvanudki, et see mingi omalaadne kiusutest oli.Neiu arvuti näitas nimeks Ylle,kes ka postkasti omanik.Katsusin oma lahtrisse ronida,aga see nikerdis nõudis adressaadimuuteks mingeid imeviguri-tähekombinatsioone ning ikka ei läinud minu posti kallale.Kas tulen appi,kysis vist Ylle või kesiganes ta oli. Ei, katsun ise,ma kodus ikka oma kirjutusmasinaga suht sina peal,vastasin. Ja siis vist küsisin,kas teie arvuti ei näitagi seda,et ma õppuriks avatud?Ei,sellega on kõik korras,tahtsime teada,kes teile kutse saatis.Siis hakkasin aduma,et tüngatest mulle vormistati.Nagu ikka uustulnukale,kes mõnele vastuvõtjale kõige sümpaatsem pole...Et miks hallpea arvab,et tema koht siin koolis on. Aga kui mõistsin,et mu kohaletulek ja asjast arusaamine mingi eksitus pole,võtsin külmalt.Piiga lollitamise peale erutumata.Eks võin ju kunagi tagasi teha,kui juhus tuleb.Ja nägu meelde jäi.Sest kohe selgus,et minu kutsuja tuvastamisel mingit sisu polnudki.Järsku ta küsida teadis,et ju SAIS kutse lähetanud.Vastasin rõõmsalt,et mingi justkui SARS oligi.(Kui ta juhtumisi teab,mida see tähekombinatsioon tähendab). Igastahes sain ma papri,mis mind 4.sept.avaaktusele ja esimestele loengutele kutsub.JOKK.
Vahepeal jäi kõrvu uudis,et seoses minu kandidaadina ära eurosaadikuks lähetatu Indrek Tarandi direktorikoht Laidoneri muuseumis jääb vakantseks ning korraldatakse sellele postile üks kena konkurss.Kuhu mõtlesin omagi CV saata,mille kohta tegin eile päringu kaitseminni pressiesindajale.Ja sain kohe vastuse,kuhu septembris saata.Miks ka mitte, sest pinsirahade kallal juba see kuri krokodillide komisjon lõugu laksutab. Ja kui invapensioni-uks sulgub,pean haarama uue lingi järele.Kuna mul nüüd kõrgharidus omandamisel ja kui uut sõjamuuseumi pealikut ei otsita pinsilesaadetud ohvitseride seast,võin ma edukalt seda mõtet südame ligi pidada.Olen ju omal ajal koos maestro Kirsiga suurest ajaloohuvist vanaautoklubi ämmaemandakski olnud.Juba kandidaadina militaarse muuseumi direktori kohale ma tänagi essee ja mõnegi esmase plaani peale tuuman:kuidas muuseum muuta linnaservas üksildasena seisva vaikelu pesa huvitavate ajalootundide paigaks.Kuhu kutsuda palju vene koolide õppureid, kelle kohta väitsid äsjasest vene ajalooõpside kokkusaamisest innustunud pedagoogid:kahel kogukonnal puuduvat ühised kangelased ajaloos (?) No vabandaage vjääga,kuidas puuduvad? Aga need Narva vene koolide poisid, kes aastal 1919 Vabadussõja päevil, astusid relvaga käes vastu Venemaalt sõjaga siiapoole rühkivaile kommunistidele ? Mina korraldaks ühe oma esimese aktsioonina neile mälestustahvli paneku näit. Narva ajaloolise raekoja seinale ! MEIE JA TEIE VABADUSE EEST!Kõlaks lööklause nende vaprate noorukite nimede rea kohal.Ja kaitseminister koos Riigikogu spiikriga avaks selle mälestusmärgi Kaitsejõudude relvavendade aupaukude saatel...Ekstrahea oleks saada rivvi ka Wehrmachti mundris Sinimägede veterane,et pilt oleks täielik.Kuidas vaba Eesti tõusis sealsamas relvile punase katku vastu nii Vabadussõjas kui hiljem. Sest rindejoon oli suht kattuv ja vaenlane sama.Põline,nagu rahvas ütleb.Kui karu taas sõjaga tuleb,siis vahendeid valimata ja võimalusi põlgamata me vastu astume.Saagu selgeks kõik me sotid,muu meid üldiselt ei koti,väidaks värsimeister siinkohal.
Kas pole imekspandav,et muidu nii patsifistlik,ebamilitaarne vana Polbergi pojapoeg täna nii sõjakas on? Ju ka seepärast,et eile öösel vastasin Laidoneri muuseumi ankeedile internetis selle kohta,millal ja kuidas teenisin punavägedes.Ja okupeerisin vennalikku Ukrainat.Liisale naersin pärast,et küsimused oleks koostanud justkui superspioon Herman Simmi ametivend.No kuule nüüd:Millised olid kasarmud,kas toit rahuldas?Kuidas olid suhted kaasteenijatega,kas esines vanemate olijate vägivalda, milline oli relvastus ja tehnika? Väeosa territooriumi hooned?Kas dislotseerumise paigas oli teiste väeliikide tugikohti,milliseid?Millised olid ohvitserid? Kas viibisid ka teistes väeosades?Osalesid sõjalistes operatsioonides, suurtel õppustel,milline oli sõjaväeline eriala,kas sõjaväepilet on alles?Küsimata jäi vaid,kas plaanisin atentaati Hitlerile või kaitseminister marssal Zukovile ehk mõnele Poliitbüroo liikmele? Kuhu matsin armeest vabanedes oma Kalašnikovi jms.pikantsemat.
Nonii.Lehva-lehva siis.Sest juttu jätkuks kauemaks...
Aga see Une-Kati juba kimbutab.Sest juba kesköötundi löönud kellad kõik me linnas...
väsimatult teie
Neemo E. Poldre

EestiPoiss

Tere kaunist neljapäeva!kilkab.Sest tunni-poolteise pärast purjetame Liizaga meretagusele maale,kus long weekendi käigus võib aset leida koos homme saabuvate Heiki ja Marjuga suvehooajale omamoodi punktipanek. Midagi hingele,nagu vanaste sai mööndud.
Teatripisik vist na sügavale vere sisse pugend,et pakuks lausa parafraasi Stanislavskile:õige autofriik peaks armastama autot endas,mitte ennast autos.Kas tundub ehe mõte,kui paralleeli sikutada?
Professionaalse kretinismi rajale põikaks.Kuna mu ellu pole mahtunud muud kui pelgalt AA elik Autod ja Ajakirjandus,tajusin eilsel Okupatsioonimuuseumi esmakülastusel,et vajan vastust ühele uuriva ajakirjaniku küsimusele:miks on kadunud Okupatsioonimuuseumi fasaaadilt sõna esimene pool ja jäänud pelgalt muuseum.Kas selleks,et keegi O ette N-tähte ei topiks või on loo taga poliitiline korrektsus:kuna Maarjamaale on pesa teinud kümned tuhanded tankiga küllatulnute järeltulijad,on okupatsiooni nimetamine neile kui sool haavale?Muuseumi asjapulgast noorsand vastas küll,et seda sõna pole seinal kunagi olnudki(?) OK.Et minu pressikaart kehtis sissepääsupiletina ja seegi omastkohast tore. Mis aga tore ei olnud,oli apsakas klaastahvlitekstil.Kus väideti,et Salini korraldatud märtsiküüditamine andis "hoobi" metsavendlusele ja relvastet vastupanuliikumisele.Imestasin täiega:no mis hoobi sai anda rinnalaste ja nende emade ning vanurite Siberi-matkale lähetamine? Ent õige vastus leidus samal klaastahvlil,kus venekeelne tekst sedastas."Dal tolcok..." elik siis andis tõuke,mis tähendab lausa vastupidist!Järelikult harimatu inimese lollus ilmselt venekeelse algmaterjali ümberpanemisel?Juhtisin asjaolule tähelepanu ka museaalide haldajast noorsandiga vestluses,kellele kurtsin ka,et sandiZIM mis saalis rüüstatuna seisis, vääriks roolile juhthoobade tagasipanekut ning tulede ja põrkeraudade taaskinnitamist kerele,millel piidusid isegi kõik klaasid.Kuna murdmatus liidus vaegurile ehitatud ja tauita kasutamiseks antud sõiduk on maailmas ainulaadne relikt ning võiks olla täiuslikum oma õnnetus välimuses ja kurvas konditsioonis.Sst vaevalt kusagil mujal laias ilmas oleks enamasti sõjainvaliididest vaegureid nii kurjalt tolle õnnetu tehnikaga mõnitatud...Tolle riista kõrvale passinuks terve plejaad invasõidukeid.Mu ületänavanaabri Kuuskülli-vana kunagine kolmerattaline invamotikas, Siis tema kabriolettsandikas ning isegi invazapkin,küürakas 966 M...
Küll aga lubasin ja viin täide mõtte kinkida muuseumile vintpüssipadrunist kas vene vangilaagris või sõjaväljal isetehtud sytkar-vägumihkel,mis mul kusagil hoiukarbis pesitseb ning mis pärast minu lusika nurkaviset kindlasti prügimäele rändaks,kuna keegi ei mõistaks väikese rullikuga padruni otstarvetki.Kas jäi see vidin mulle isalt või leidsin kusagilt,ei mäleta.Küll aga tean ajaloost,et Siberisse metsalangetustöödele surema viidud Eesti poisid,kelle hulgas minugi isa, nii mõndagi endi ellujäämiseks muldonni naridel meisterdasid,nagu ka pärast rindekaevikuis.Kuna vana Jüri Polbergi poeg Eduard selle ränga tee läbi tegi,isegi Kuramaa kotis madistas.võin ma vabalt selle haruldase,muuseumi kollektsioonist täna puuduva vidina koos tarvilise kaaskirjaga muuseumile kinkida,arvas too noorsand.Näis,minul seda küll vaja ei ole.
Mis veel minevikuradale mõtteid juhatab,on päevareklaam raadios, milles kutsutakse Savisaare korraldatavale Vabaduse väljaku taasavamise miljoni-peole,mis tähistab 18 aasta möödumist EW viimasest taasiseseisvumisest.Päike loojub ka 20.augustil tasuta,kõlab sõnum.
Prošla zima- nastalo leto.Spassibo Leninu za eto.Tuleb miskipärast kohe meelde "vanhaa vitsi",millega naerutati meid punaste võimutsemise aegu...
Uuemast ajast ka.Pressis lööb laineid võimulolijate kära,et vaja uuesti üle vaadata Mõisa-härra poolt läbiviidud linnaettevõtte Tallinna Vesi skandaalne ja kuritahtlik erastamine/ärastamine Albioni maa poegadele.Kui see probla kevadel korraks tõusetus,vastas lapsesuuga Jürka talle omasel süüdimatul moel:see oli mu elu parim tehing(?)Ju polnud poisil aimugi,et suvelõpul pinnale ujuvad altkäemaksude skandaalid aselinnapea Taavi Aasa nõuniku Ivo Parbuse ja Pärnu linnapea Viisitamme paarituhandeliste puhkereiside kinkekaartidega nii suureks jamaks kisuvad.Praegu piisaks vaid sellest,kui KaPo huvituks, mis summa võrra aastal 200o kosus Mõisa-härra pangaarve...
Ja olekski vastus,kui suurest rahast juttu parima tehingu sünonüümina. Miks peab endine kelner sedasi avameelitsema.Võiks ju öelda,et ei mäleta... Kas ta ei õppinud midagi Eesti Panga nõunik Urmas Kaju kohtuprotsessist, kuda mees ujus pasamerest pinnale ainult targa advokaadi õpetuse najal. Tõmbas londi umbe ja pani autoga paugu:ning siis ajas kõik mäluka süüks. Aga kes käskis purjusena sõita,see küsimus unustati vastutavate isandate poolt justkui muuseas.Haletseti veel,et vaene mehike pidi pikalt tohtrite käes turgutamise all kannatama...
Kui juba advokatuuri jahimaile põikasime,oleks paslik kõnelda ka adviokaat Sillari uuest töövõidust,mis lähedal.Just õnnestus mehel ärritada üldsust uudisega,et miljonäri poeg Deniss Monogarov,kes viis aastat noorema ja väga tubli rahvuskaaslase äsja öösel Tammsaare pargis surnuks pussitas,oli teinud seda "enesekaitseks".Kuna iga riigi kohtupraktikas on teednäitavad kohtulahendid läinud ajalukku eeskujudena järgmistele sarnastele kohtukeissidele,näen mina juhtumisi "elu õpiku" lehekülge.Kui mind pussnoaga rünnatakse ja juhtumisi laetud SigSauer taskus ligi on, võin retsi nahavahele augukese lasta.Paha veri jookseb välja ja pätt kooleb. Ja eimingit hädakaitsepiiride ületamist?Kõik on seaduslik,kui sellel noorel miljonäripojul lugu korda läheb.Ja Eesti äraostetav kohtumassin umbe jookseb. Seekord.vat primitiivselt mõtlevad kaaskodanikud kommivad artikli perale,ert las tiblad opmavahel madistavad,meil poogen.No pole asi nii,inimesed armsad.Pätil-kurjategijal pole minu silmis rahvust,eestlasest ja armeenlöasest kurjanm samal pulgal istuvad.sest iial ei tea,millal korralik inimener noakangelase terale ette jääb.Nulltolerants kuritegevuse vastu igal pool ja igas asendis,pakun.

EestiPoiss

Õhtutervitusega lehvab siit Nõmme mändide alt.Vat täna oli jälle üks ütlemata tegus päev teiste samalaadsete reas.Stardiks viis Liiza mind autoga Männikule MAZi esindusse,kus Aleksei toel ja abil vormistasin proua Karini,Haabersti maja kinnisvaramaakleri. Anne-Liisi tubli partneri vene kliendile saadetava pöördumise teksti.Polnud minugi vene keelel häda midagi,teatas Aleksei,kes tõlke oma arvutisse lõi,kuid kahte sõna pidi siiski aitama meelde tuletada.Üks oli ainuesindusleping,mida nuputasin küll,kuid termini"ekskljuziv" peale lihtsalt ei tulnud.Kuigi teadsin,olin kuulnud.Sealt oli kavas minna Raatuse platsile Õpetajate Majja kohtuma kolme Balti riigi rahandusministritega,kes lubasid tulla pressi ette aru andma,kuidas ja kuhu on kasutatud Euroliidu miljoneid.Ent kui buss Tõnismäel peatus, kallati siukene vihmahoog kraesse,et mul haihtus soov marssida pressikale merekoolist naasnud kassi välimusega.Niisiis astusin Maalehe toimetuse suunas,kus olin lubanud ärijuht Antonile tagastada mu hoole jäänud autovärava puldi ning kinkida kaks viimast vidinat,mis jäid mulle kätte mälestamaks kunagist Mersu dziipi.Jutt on kere tagumiste aknapostide tuulutusavade plastkatetest,mis vahel metsas kihutades kipuvad puuokste taha kinni jääma ning purunema.Oma G-wagonilt oli need kord maha kruvinud... Nujah,nüüd on need Anton Palõtši vastse dziibi varuosad...Kui juba automaailma põigatud,tasuks muljetada tänavapildis nähtust.Laki t. seisis teeveeres Fordi madelauto,mis kaubiku veermikule Eestis kohapeal aretatud.Selline nagu meiegi Fordis neid tellimise peale teha lasime:alumiiniumkastiga ja puha.Miks see tähelepanuäratav oli?Ju ikka reklaamide tõttu küljepoortidel:suured tekstid mõlemal pool -PANEME KASTI (?) Hetk enne seda ilmutust sõitis vastu pisike sedaan-Peugeot , mida kaunistasid reklaamkirjed Snaige.No see võttis küll näole naeruvine: meenus tõeline snaige-külmkapisarnane elukas neljal rattal nimega Mosse-412.Nuujah,aga toimetusse jõudes läks naerutuju nigu,t nixti.Sest kohtasin neiu Annelit,kelle teha oli olnud viimatine Maalehe Koolileht, erikülg noori sügisesel haridustee valikul varitsevaist õppeasutustest.Olin ma ju meilitsi lähetanud tema nimele nii Erika kui Kaja vahendusel ja otse noidsamu Hiiumaa ametikooli nupukesi,mida meisterdasin saareriigist saadetud pressiteadete ja infokildude põhjal.Ja kui küsin:ega ma sind oma kirjatükkidega väga vaevanud pole,tõstab neidis mo pääle oma süütuläikelised sinisilmad ja teatab:sain jah kõik kätte,aga ei osanud nendega midagi peale hakata(?)Tere talv!Sa töötad ju endiselt ajalehetoimetuses, blondiin?Ega need olnud miskised armastuskirjad või läkitused maale, vanaemale?Eks mingilgi määral ikka meenutasid lehelugusid,kus sees lugejaile tarvilist teavet õppimisvõimalustest Suuremõisa Tehnikumist moodustunud Hiiumaa ametikoolis! Mina vaatasin süüdimatut piigat kaastundlikult kui blondiini,kes oli kuujagu tagasi kukkunud loomaaias gorilla juurde puuri.Kes süllesadanud naist kohe ära kasutama oli rutanud. Ja nüüd seletab blondiin sõbrantsile:sa mõtle,kuu aega möödas, ja ei mingit sõnumit,isegi helistanud kordagi ei ole(!) Lahkudes toimetusest (enne olime kokku leppinud,et novembris ilmub järgmine koolitusleht ja sinna võin teha siis pikema loo koos lõiguga mõne õppuri suust,artikli saadan koos selgitava kaaskirjaga,et kõik ikka aru saaksid.Põhiteema taandus siiski sellele,et kutsekoolidel on ju raha endi reklaamimiseks, miks nad seda ei paku kui lugusid tahavad näha? Eks oligi arvata ,et rahale ja ainult rahale orienteeritud riigis on väljaande omanikule primaarne,kes palju pappi pillab.Hunt selle hariduse toetamisega,olgu kuis on.Mõtleb vist toimetuserahvas täna.Samas küsiks mina:aga kuhu jäävad autoriõiguse kohaselt ettenähtud honorarid? Kui avaldate ja lehe tiraazi maha müüte - ega mina kui autor ikka midagi teeninud pole. Miks? Kolepaha sovjetiaeg oli ses suhtes küll õiglasem,et oma honorari rahanumbriga võisid ikka arvestada,kuigi polnud see just märkimisväärne ajalehelugude eest.Ajakirja pääsesid,siis küll.
Miskipärast on mind viimasel paaril aastal vaevanud kuri soov:kohtudes ajalehemagnaat Luigepoju e.punapäise Hansuga küsiks temalt Bikersi pubis õlekannu juures-mis oleks kui taastaks vana,unustatud maneeri toimetusetöös.Et kaastöid avaldataks omade ja välisautorite sulest vahekorras 60:40.Ja milline palgafondireserv sellest tekiks!Lausa kolmandiku kirjatsuradest saaks lasta vabale jalale,koondada.Sest pole neil mõtet toole soojendada kui välisautoridki lugusid toodavad.Ja viimaseid kaikaga eemale tõrjutakse...
Näedsa,kui kreatiivselt loominguline võib üks hallpea olla!Juba mõlgutan mõtteid osaleda koos Pallases tudeerinud skulptori Jens Jesperiga ühel huvitaval mälestussamba konkursil.15.novembriks tuleb Tartu Maratoni sihtasutusele esitada maratoni 50.juubeli ausamba/mälestusmärgi kavand, mis püstitataks Emajõe veerde klubi Atlantis vastaskaldale,kust pool sajandit tagasi antigi esimese maratoni start.
Lennukat mõteteliigutamist ja värvilisi loomingulisi unenägusid!
Lehva-lehva
väsimatult teie Neemo E.Poldre

EestiPoiss

Päevast,härrased ja prouased -euroraha ihalejad !Arvamusliidrid Janno Reiljan ja Indrek Neivelt esinesid täna printpressis elik ajalehtedes Õhtuleht ja Äripäev arvamusavaldustega, et eurot ei tasuks niiväga igatseda krooni asemele kuna see inimeste elujärge ei paranda ega midagi head ei too. Olen olnud sama meelt, et võidavad Paltsud-Partsud ja Vähjatiidud, kuid rahvas jääb suurtest saavutustest kõrvale,lausvaesusse,viletsusse. Hinnad teenuste ja kaupade eest lendavad taevastesse kõrgustesse.Sest kõik, kes midagi müüvad või on edukalt ärastanud,on kui moosi sees.Aga meie?Kui meie tööjõudugi ostetakse allahinnatuna.Rikkurite riigis ju ei taheta maksta tööpanuse eest ellujäämiseks tarvilist summat.Ja siis on neil soov teenida müügi pealt käibemaksu - aga kui ma ei jaksa soovitut mitte ostagi?
Sorry,et kukkus välja justkui virisemisena.Tark mees on öelnud:mitte hinnad pole kõrged,vaid palgad väikesed.Ja sellega tuleb nõustuda. Näiteks võiks võtta kasvõi paagitäie bensu hind.Pole ju kallis,kui sul palk vastu lööb. Pinsist ep tasu mitte rääkidagi.Oma häda kui sellises olukorras oled.
Nii et öiroga piab veel kannatama,seltsimehed.Ja homseist lehtedest lugema lisa, ju tilgub juurde ka asiste inimeste mõnitamisi kahe eelmainit muretseja jutule.On ikka ristsõnades rikkuri vasteks just "asine".Ju on minusugune siis lausa "asjatu".Hunt nendega, keda raha tegi õnnelikuks, õnnestas. Ei pole minulgi midagist kurta,kuigi järeltulijad oma kaasadega pelgalt oma töövaevast elatuvad.Kui katus läbi ei tilgu ja toidupaluke laual ning võlakoll ust ei kraabi,pole veel kõige hullem.Siis on lausa hästi tänases Eestis,kus kohe PuPu võimutsema kukub.Krokodillid juba laksutavad lõugu õpetajate palga lähedal,päästjate ja pollarite omad juba teispool hambaid.Ning eile lugesin, et krokude poolt pisteti nahka piirivalvelaevade meeskondade tasuta toidud: nüüdsest tuleb igal mundrimehe naisel saata oma meremees Euroliidu merepiire valvama lapsukeste toiduportsude kõrvalt napsatud palukestega.Kujutan ette kõva naerumuginat Kremli koridorides: ütlesime ju,et tšuhnaad ei suuda oma riiki pidada ega piire valvata. Taevastes avarustes juba jalutame vabalt,nüüd asume luurama ka ümber uue liidu merepiirisid. Möödunud nädalal ehmatas soomlastest paadi- sõitjaid Soome lahe merepõhjast üleskerkinud vene allveelaev.Mida too rasvast ja pommidest nõretav jäme havijurakas küll otsis teise riigi territoriaalvetest? Kas uuristas ehk salaurgu oma gaasitorule,mida tal vette uputada mitte ei lubatud?
Olge siis valvel ja valvsad,kui piiririkkujad liikvel.
Ja laadige harpuunpüssid,härrad vannutatud mehed.Va Vene vete-elukas on vana, väsinud ja roostes.Iga laks läheb läbi.
Tšauka-pauka ning hääd hingamisepäeva jätku. Liiza sätib end Mammat haiglas vaatama ning õhtuks Berkaga Birgitta kloostrisse operetti Luikede järv kaema.Mis Mamma koolipäevil oli sedasi serveeritud:"Suure vene pillimehe Peeter Tšaikovski hüppamise ja kargamise lugu Kurgede tiik". Jään kodo ning algava nädala plaani kokku sättima.Paberile,nagu mul kombeks.Usun,et enne suurt sügist veel korra Haapsallu ja Hiiumaale satun.Mandriserval tahaks põigata Epp-Maria salongi ja veinituppa ning saareriigis Suuremõisa kooli .Mõlemas paigas on asjatamist...
Lehva-lehva
teie Neemo E. Poldre