Elu ringkäik ongi selline-kel lambis õli lõppemas, sellest saab ärateeline.Kes just saabunud,õpib alles jalgu siputama,tissi võtma ja vääksu tegema.Eile õhtul sai klaariks et haigla-ots tuleb ette võtta. Kuid kiirabitiim,kaks asjalikku noormeest, oli nii hakkamas et üritas mind igati siinsamas kodus käima tõmmata. Pandi tilgutit kui kõik analüüsid võetud.Tilk pidi toitma,tramadoliga valu vaigistama, minu oksendamise ära võtma. Lubaski terve öö ära magada, hommikuks oli valu tagasi. No miks küll peab inimesel too äralahkumise-valu nii mõõtmatu olema.Olen rõõmus et minu noortel ja Liizal on kõik korras ja nende elu liigub edasi.Eilegi öösel oli me koduaias öökino. Tõnis tuli külla ja kuna Jensul on kinoprojektor, vaadati suurele,voodilinasuurusele ekraanile projitseeritult kuni poole hommikuni mingit head filmi. Minu abikaas kasutas juhust ning luuras läbi toaakna ning tagantpoolt, seega piletita.
Remark.Miks on nii et kui tahad justkui parimat siis läheb nigu,t alati.Mul olid ju head kavatsused kui anusin dr.HP.-d, et teeks keemiaravis pausi Hiiumaa jaaniku ajaks.Sest kõrvulukustav kõhulahtisus ültas kõik piirid.See oli esimene viga, sest just sedaaegu tulid reielihastesse hirmkohutavad valud, mispeale linna naastes hakkasin otsima valuarsti. Kelleks osutus dr.Sillaste. Tema väga lahkelt ning otsusekindlalt määratud Dolocodon võtttis jalgest viimse kui jõuraasu.
Nüüd nii elabki see mees siin nii et võtab poolelijäänud tegevuste otsi kokku. Tegusa liikumise asemel komberdab, tõstab millilimeeterhaaval jalga jala ette ning unistab tunnist,millal pääseb puhkama teie ustav paadikapten Neemo E. Poldre.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment