EestiPoiss

oma päevaraamatut ja lugijavendi ning -õdesid tervitab.Moens,kraed!Ja siit ta meil tuleb:suvehiidlane meretaguselt maalt long weekendit kaifimast ja vastküpsetatud tudeng oma esimeselt koolikülastuselt.Mis oli 24-ndamal augustil,kui kutsuti Eesti Keele ja Kirjanduse Instituuti tubaje nr 545 et oma koolitulek sisse möllida vms.Kuna treppidest viiendale ronimine päris sportlik ja tervendav tegevus olid,usun koolis "käimisest" mulle otsest tulu tõusvat. Tuppa sisenedes sebis seal juba viis-kuus piigat,kellele selgitasin oma sisselonkamise põhjuse.Üks osutus eriti teraseks ning katsus tere juurde "tüngatesti" teha:Kes teid kutsus? Vastasin,et mulle arvutisse tulid ühtejärge juba kuujagu tagasi kaks teadet,et olen tudengiks vastu võetud -referent-toimetaja bakalaureuseõppesse arvatud ning pean täna siia tuppa tulema.Jah,aga kellelt teade tuli ?Nime all polnud,vist arvuti saatis selle automaatselt,teadsin õige vastuse olevat.Ja pakkusin,et näitan seda oma postkastist,kuna vaba arvuti oli laual.Piiga lubas.Ma naiivsena ei arvanudki, et see mingi omalaadne kiusutest oli.Neiu arvuti näitas nimeks Ylle,kes ka postkasti omanik.Katsusin oma lahtrisse ronida,aga see nikerdis nõudis adressaadimuuteks mingeid imeviguri-tähekombinatsioone ning ikka ei läinud minu posti kallale.Kas tulen appi,kysis vist Ylle või kesiganes ta oli. Ei, katsun ise,ma kodus ikka oma kirjutusmasinaga suht sina peal,vastasin. Ja siis vist küsisin,kas teie arvuti ei näitagi seda,et ma õppuriks avatud?Ei,sellega on kõik korras,tahtsime teada,kes teile kutse saatis.Siis hakkasin aduma,et tüngatest mulle vormistati.Nagu ikka uustulnukale,kes mõnele vastuvõtjale kõige sümpaatsem pole...Et miks hallpea arvab,et tema koht siin koolis on. Aga kui mõistsin,et mu kohaletulek ja asjast arusaamine mingi eksitus pole,võtsin külmalt.Piiga lollitamise peale erutumata.Eks võin ju kunagi tagasi teha,kui juhus tuleb.Ja nägu meelde jäi.Sest kohe selgus,et minu kutsuja tuvastamisel mingit sisu polnudki.Järsku ta küsida teadis,et ju SAIS kutse lähetanud.Vastasin rõõmsalt,et mingi justkui SARS oligi.(Kui ta juhtumisi teab,mida see tähekombinatsioon tähendab). Igastahes sain ma papri,mis mind 4.sept.avaaktusele ja esimestele loengutele kutsub.JOKK.
Vahepeal jäi kõrvu uudis,et seoses minu kandidaadina ära eurosaadikuks lähetatu Indrek Tarandi direktorikoht Laidoneri muuseumis jääb vakantseks ning korraldatakse sellele postile üks kena konkurss.Kuhu mõtlesin omagi CV saata,mille kohta tegin eile päringu kaitseminni pressiesindajale.Ja sain kohe vastuse,kuhu septembris saata.Miks ka mitte, sest pinsirahade kallal juba see kuri krokodillide komisjon lõugu laksutab. Ja kui invapensioni-uks sulgub,pean haarama uue lingi järele.Kuna mul nüüd kõrgharidus omandamisel ja kui uut sõjamuuseumi pealikut ei otsita pinsilesaadetud ohvitseride seast,võin ma edukalt seda mõtet südame ligi pidada.Olen ju omal ajal koos maestro Kirsiga suurest ajaloohuvist vanaautoklubi ämmaemandakski olnud.Juba kandidaadina militaarse muuseumi direktori kohale ma tänagi essee ja mõnegi esmase plaani peale tuuman:kuidas muuseum muuta linnaservas üksildasena seisva vaikelu pesa huvitavate ajalootundide paigaks.Kuhu kutsuda palju vene koolide õppureid, kelle kohta väitsid äsjasest vene ajalooõpside kokkusaamisest innustunud pedagoogid:kahel kogukonnal puuduvat ühised kangelased ajaloos (?) No vabandaage vjääga,kuidas puuduvad? Aga need Narva vene koolide poisid, kes aastal 1919 Vabadussõja päevil, astusid relvaga käes vastu Venemaalt sõjaga siiapoole rühkivaile kommunistidele ? Mina korraldaks ühe oma esimese aktsioonina neile mälestustahvli paneku näit. Narva ajaloolise raekoja seinale ! MEIE JA TEIE VABADUSE EEST!Kõlaks lööklause nende vaprate noorukite nimede rea kohal.Ja kaitseminister koos Riigikogu spiikriga avaks selle mälestusmärgi Kaitsejõudude relvavendade aupaukude saatel...Ekstrahea oleks saada rivvi ka Wehrmachti mundris Sinimägede veterane,et pilt oleks täielik.Kuidas vaba Eesti tõusis sealsamas relvile punase katku vastu nii Vabadussõjas kui hiljem. Sest rindejoon oli suht kattuv ja vaenlane sama.Põline,nagu rahvas ütleb.Kui karu taas sõjaga tuleb,siis vahendeid valimata ja võimalusi põlgamata me vastu astume.Saagu selgeks kõik me sotid,muu meid üldiselt ei koti,väidaks värsimeister siinkohal.
Kas pole imekspandav,et muidu nii patsifistlik,ebamilitaarne vana Polbergi pojapoeg täna nii sõjakas on? Ju ka seepärast,et eile öösel vastasin Laidoneri muuseumi ankeedile internetis selle kohta,millal ja kuidas teenisin punavägedes.Ja okupeerisin vennalikku Ukrainat.Liisale naersin pärast,et küsimused oleks koostanud justkui superspioon Herman Simmi ametivend.No kuule nüüd:Millised olid kasarmud,kas toit rahuldas?Kuidas olid suhted kaasteenijatega,kas esines vanemate olijate vägivalda, milline oli relvastus ja tehnika? Väeosa territooriumi hooned?Kas dislotseerumise paigas oli teiste väeliikide tugikohti,milliseid?Millised olid ohvitserid? Kas viibisid ka teistes väeosades?Osalesid sõjalistes operatsioonides, suurtel õppustel,milline oli sõjaväeline eriala,kas sõjaväepilet on alles?Küsimata jäi vaid,kas plaanisin atentaati Hitlerile või kaitseminister marssal Zukovile ehk mõnele Poliitbüroo liikmele? Kuhu matsin armeest vabanedes oma Kalašnikovi jms.pikantsemat.
Nonii.Lehva-lehva siis.Sest juttu jätkuks kauemaks...
Aga see Une-Kati juba kimbutab.Sest juba kesköötundi löönud kellad kõik me linnas...
väsimatult teie
Neemo E. Poldre