EestiPoiss

Õhtutervitusega lehvab siit Nõmme mändide alt.Vat täna oli jälle üks ütlemata tegus päev teiste samalaadsete reas.Stardiks viis Liiza mind autoga Männikule MAZi esindusse,kus Aleksei toel ja abil vormistasin proua Karini,Haabersti maja kinnisvaramaakleri. Anne-Liisi tubli partneri vene kliendile saadetava pöördumise teksti.Polnud minugi vene keelel häda midagi,teatas Aleksei,kes tõlke oma arvutisse lõi,kuid kahte sõna pidi siiski aitama meelde tuletada.Üks oli ainuesindusleping,mida nuputasin küll,kuid termini"ekskljuziv" peale lihtsalt ei tulnud.Kuigi teadsin,olin kuulnud.Sealt oli kavas minna Raatuse platsile Õpetajate Majja kohtuma kolme Balti riigi rahandusministritega,kes lubasid tulla pressi ette aru andma,kuidas ja kuhu on kasutatud Euroliidu miljoneid.Ent kui buss Tõnismäel peatus, kallati siukene vihmahoog kraesse,et mul haihtus soov marssida pressikale merekoolist naasnud kassi välimusega.Niisiis astusin Maalehe toimetuse suunas,kus olin lubanud ärijuht Antonile tagastada mu hoole jäänud autovärava puldi ning kinkida kaks viimast vidinat,mis jäid mulle kätte mälestamaks kunagist Mersu dziipi.Jutt on kere tagumiste aknapostide tuulutusavade plastkatetest,mis vahel metsas kihutades kipuvad puuokste taha kinni jääma ning purunema.Oma G-wagonilt oli need kord maha kruvinud... Nujah,nüüd on need Anton Palõtši vastse dziibi varuosad...Kui juba automaailma põigatud,tasuks muljetada tänavapildis nähtust.Laki t. seisis teeveeres Fordi madelauto,mis kaubiku veermikule Eestis kohapeal aretatud.Selline nagu meiegi Fordis neid tellimise peale teha lasime:alumiiniumkastiga ja puha.Miks see tähelepanuäratav oli?Ju ikka reklaamide tõttu küljepoortidel:suured tekstid mõlemal pool -PANEME KASTI (?) Hetk enne seda ilmutust sõitis vastu pisike sedaan-Peugeot , mida kaunistasid reklaamkirjed Snaige.No see võttis küll näole naeruvine: meenus tõeline snaige-külmkapisarnane elukas neljal rattal nimega Mosse-412.Nuujah,aga toimetusse jõudes läks naerutuju nigu,t nixti.Sest kohtasin neiu Annelit,kelle teha oli olnud viimatine Maalehe Koolileht, erikülg noori sügisesel haridustee valikul varitsevaist õppeasutustest.Olin ma ju meilitsi lähetanud tema nimele nii Erika kui Kaja vahendusel ja otse noidsamu Hiiumaa ametikooli nupukesi,mida meisterdasin saareriigist saadetud pressiteadete ja infokildude põhjal.Ja kui küsin:ega ma sind oma kirjatükkidega väga vaevanud pole,tõstab neidis mo pääle oma süütuläikelised sinisilmad ja teatab:sain jah kõik kätte,aga ei osanud nendega midagi peale hakata(?)Tere talv!Sa töötad ju endiselt ajalehetoimetuses, blondiin?Ega need olnud miskised armastuskirjad või läkitused maale, vanaemale?Eks mingilgi määral ikka meenutasid lehelugusid,kus sees lugejaile tarvilist teavet õppimisvõimalustest Suuremõisa Tehnikumist moodustunud Hiiumaa ametikoolis! Mina vaatasin süüdimatut piigat kaastundlikult kui blondiini,kes oli kuujagu tagasi kukkunud loomaaias gorilla juurde puuri.Kes süllesadanud naist kohe ära kasutama oli rutanud. Ja nüüd seletab blondiin sõbrantsile:sa mõtle,kuu aega möödas, ja ei mingit sõnumit,isegi helistanud kordagi ei ole(!) Lahkudes toimetusest (enne olime kokku leppinud,et novembris ilmub järgmine koolitusleht ja sinna võin teha siis pikema loo koos lõiguga mõne õppuri suust,artikli saadan koos selgitava kaaskirjaga,et kõik ikka aru saaksid.Põhiteema taandus siiski sellele,et kutsekoolidel on ju raha endi reklaamimiseks, miks nad seda ei paku kui lugusid tahavad näha? Eks oligi arvata ,et rahale ja ainult rahale orienteeritud riigis on väljaande omanikule primaarne,kes palju pappi pillab.Hunt selle hariduse toetamisega,olgu kuis on.Mõtleb vist toimetuserahvas täna.Samas küsiks mina:aga kuhu jäävad autoriõiguse kohaselt ettenähtud honorarid? Kui avaldate ja lehe tiraazi maha müüte - ega mina kui autor ikka midagi teeninud pole. Miks? Kolepaha sovjetiaeg oli ses suhtes küll õiglasem,et oma honorari rahanumbriga võisid ikka arvestada,kuigi polnud see just märkimisväärne ajalehelugude eest.Ajakirja pääsesid,siis küll.
Miskipärast on mind viimasel paaril aastal vaevanud kuri soov:kohtudes ajalehemagnaat Luigepoju e.punapäise Hansuga küsiks temalt Bikersi pubis õlekannu juures-mis oleks kui taastaks vana,unustatud maneeri toimetusetöös.Et kaastöid avaldataks omade ja välisautorite sulest vahekorras 60:40.Ja milline palgafondireserv sellest tekiks!Lausa kolmandiku kirjatsuradest saaks lasta vabale jalale,koondada.Sest pole neil mõtet toole soojendada kui välisautoridki lugusid toodavad.Ja viimaseid kaikaga eemale tõrjutakse...
Näedsa,kui kreatiivselt loominguline võib üks hallpea olla!Juba mõlgutan mõtteid osaleda koos Pallases tudeerinud skulptori Jens Jesperiga ühel huvitaval mälestussamba konkursil.15.novembriks tuleb Tartu Maratoni sihtasutusele esitada maratoni 50.juubeli ausamba/mälestusmärgi kavand, mis püstitataks Emajõe veerde klubi Atlantis vastaskaldale,kust pool sajandit tagasi antigi esimese maratoni start.
Lennukat mõteteliigutamist ja värvilisi loomingulisi unenägusid!
Lehva-lehva
väsimatult teie Neemo E.Poldre