EestiPoiss

Puhanud pulmapeaga teid tervitab:moens!aga täna ei tarvita.Sest eilne doos suht soliidne oli,kuigi lubas ka soliidseks jääda ning sirge seljaga kesköö paiku pulmamajast väljuda.Mine isahane tea,ju vist kogu see kõrgtasemel söögikraam rohked veini-ja konjakiaurud summutas.Aga näiteks too tervelt grillitud part portveini-apelsinikastmega oli juba ise üks tõhus suutäis, mis külmale sakummile sekundeeris: üsna peomenüü tipus tervitasid pulmitajaid tervelt suitsutatud lõhe ning lisaks veel konjakiga maitsestatud soolalõhe.Ja need grillitud tiigerkrevetid magushapus kastmes olid mõnusad soolakad kringlikesed! Iga pidulise ees rullikeeratud siidpaberile trükitud toidusedeliga tutvudes selgus hiljem kodus , et lõbusa peo käigus pakutud täispaketi degusteerimine ei õnnestunudki,kuid eredamad maitseelamused suutsin siiski tabada.Nood marineeritud silmud näiteks võinuks minu pärast sinna veepõhja langenute kallale askeldama jäädagi:mul selliste kortsus poiste pihta teatud omad eelarvamused.Ja kui pakutakse,vahetaks igaljuhul marineeritud angerja vastu välja,mida nautima õpetas mind mu abielu algusaastail mu pruudi isa Tõnis.Asjalik ja sõbralik,terane eesti mees nagu üks äiapapa olema peabki.Kas mina oma kirjatsura-ametiga tema silmis kah sama asjalik paistsin,ei tea tagantjärele väita.Sest keeldusin viisakalt tema pakutud ametipostist:tulla tööle tema varustusosakonda,mida ta juhtis S.M.Kirovi nimega kalurikolhoosis.
Palk olnuks muidugi vähemalt kolmekordne võrreldes mu Õhtulehe reporteri või nooremtoimetaja tuluga.Kuid noor mees ei näinud pointi sekeldada hommikust õhtuni varustusala imeviguritega - telefonitsi võluda hüvitiste:suitsukala, sprotikonservide vms eest tootjailt välja tsementi, betooni, metalli, puitu ja muud,mis vajalik püstirikka ühismajandi eritahulistes tegemistes. Olin veendunud,et mind ei rahulda meeleäraheitlikku siblimist:sekeldamisi-helistamisi täis tööpäev,mille lõpptulemusena ei näe ma midagi nii käegakatsutavat kui minu lugudega värske Õhtulehe number õnnelikult sabatanud sajanda leheostja näpus(?) Pidi ju mul mingi leheneegri-kiiks olema! Samas olen läbi elu pidanud lugu kolleegide heast seltskonnast.Lahedatest kaaslastest,kelle kõrval oma viljakat tööelu elada. Ning palganumber ei pidanudki seejuures olema kõrgeim võimalikest.Nii püsisin terve veerandsajandi oma 1977.a. Õhtulehe ekskolleegi palvel välja valitud Autotranspordiministeeriumi Pressikeskuses.Tõustes selle ajaga ilma partei abita nooremtoimetajast peaoimetajaks-osakonnajuhatajaks.Ülihea 400-rublase kuupalga ning ameti-Volgaga(Sic!) Kuhu mind kutsus tööle vana hea töökaaslane Leo Randmaa ning kuhu mitte ei tahtnud lubada teine tubli kolleeg,isalik ülemus,Õhtulehe peatoimetaja Heino Dengo.Ka oma järgmise autoalase tööposti otsas-Fordi Keskuses Tallinnas Pärnu maanteel olin valmis püsima järgmised veerand sajandit,kuid kuri saatus heitis mu sealt pärast tosinkonda aastat teenimatult tänavale.Belglane Willi Myllye ostis Belesta aktsiaid ning asus kokkuhoiu nimel kaadreid puistama.Minu kohta teadis väita,et tema kodumail puuduvat autoesinduses ametimees nagu PR juht ja reklaamijuht ning minusugust polevat mõtetki palgal pidada.Direktor Peeter Sergo aga teadis hästivarjatud saladust, et tänu salakavalale palgakokkuleppele,mis seotud Fordi Keskuse müüginumbriga ( 18 autot kuus ) jäi nõutud numbrita mu palk 12 tuhande asemel bruto vaid poole peale (?) Lisaks oli mu tööks koolitusjuhi amet.Saatsin töökojamehi Soome erialastele koolitustele maaletooja OY Ford AB juurde Hernesaarele Hkisse,pidades päevikut,kes mida õppinud.Kas kah kiiks,et sellist töökohta ei vahetanud? Amet ja kolleegid meeldisid,läbi häda tulin rahadega toime.
Nii et kiiks misugune!
Kindlasti olid kiiksuga ka need Mehhiko farmi töölised,kes äsja tabasid loomalõksu kinni jäänud tulnuka-maimukese.Ebaloomuliku,isegi vähe värdjaliku moega tite (lehepildilgi päris suure koljuga, nälginud Tchernobõli lapse moega olendi,kes justkui karvutu ahv pikkadel jäsemetel sekeldas) Selle tite otsustasid temast veel vähem arenenud farmitöölised ära uputada(?) No miks ,ullikesed,seda veekatset veel vaja oli?Kah mul teadurid. Siis nägid,et kümme minti vee all viibimist lapsukese hinge ei võtnud ning pikendasid testi kuni võiduka lõpuni.Pärast lasid laiba kergelt roiskumagi, kuni info tõeliste teadusejüngriteni jõudis.Nood tarkpead olid üritanud DNA testi teha(?) mis polevat korda läinud,kuna riknenud surnukeha ei andvat saladust välja.Isegi loo internetikommijaist oli keegi nii terane,kes väitis,et maavälistel olendeil meile sarnane rakkude paljunemine pole võimalik ning taolise testi mõtegi tarbetu.Kusjuures tänapäeva teadus võtvat DNA välja isegi maa seest väljakaevatud vanal kondil,kuidas see siis roiskunud laibaga ebaõnnestus!No mine sa neid teqiilast läbiimbunud mehhiklasi tea.Laksu all viibides mõeldi vist midaiganes testivariante?
Aga teie alandlik teener pakkus eile veel kodus täitsa kaine peaga vastse pruutpaari,Mai-Liisi ja Gerti kaardile autor Beriti palvel pidupäevamotoks:
KES MUINASTULEDE ÖÖL
ABIELURANDA ON SÕUDNUD
NEED LÕPLIKULT
ÕIGESSE PAIKA ON JÕUDNUD!
Ja olgu tulevase referent-toimetaja poolt ära parandatud ka minu eilse blogikande sisuline apsakas:Pulmapidu,kus pruut heitis lõplikult minema endise nime Laisk ja muutus üleöö Jervaniks,mis ta kaasa,tehnikakõrgkooli õppejõule kuuluva nime töttu kõlabki hoopis uhkemalt,peeti hoopiski seal Viimsi tagapoolses soliidses- moekas rannalossis nimega VILLA MARY.
Kust trükiveakurat tolle Maria eile letti sikutas,mitte ei tea.
Aga vabandused siiski.
Muljetamisi lõbusast vahepalast,mille kandis pulmalistele vägagi elus ja ehtne Merle Palmiste.Kes esitas intermeediumi justkui üldisel teemal "Tänapäeva mees,tema elulaad ja ta auto...".Vaimukuste tulevärk tekstis oli sedavõrd äge,et kui meie vana tava pidada klubi Unic liikmeskonna jõuluõhtuid oleks veel elus,oleks Palmiste- tcikil kindel koht õhtu programmis.
Endiselt teie autofriik,elu-ja muidukunstnik
Neemo E.Poldre