Vot selline mõte tükkis pähe kui Luigepoju Ekspressenist lugesin nimekaim Enno äkklahkumise lu gu. Tuntud mees oli eelmiste võimurite partei aegu Eesti rikkaima vallavalitsuse nõunik ning pidanuks teadma et uus võim ei salli ega talu vanu tegijaid. Vaja ju oma ustavad seltsimehed heade palkade pääle vormistada.Nimekaim aga ei tahtnud parteitõdedega leppida kuigi oli juba 63- aastane, ise sellises hundikarjas ulunud ning tavad võiks olla tuttavad.Kuulnud uuelt peremehelt vapustavat uudist et teda enam ei vajata läks koju ja kukkus kokku.Sattus koomasse ning veetis lahkumiseelsed tunnid Mustamäe haiglas.Mina oma insuldi puhul tuvastasin,et medteooria kohaselt saabki inimene insuldi või infarkti kui on üle kümne aasta oma ametikohal edukalt töötanud ning ühel koledal päeval tõstavad ta uksetaha kui tuppateinud kassi.Nagu Belesta tõstis oma Fordi Keskuse reklaami-ja suhtejuhi. Mis viis minu korraks vikatimehe palge ette. Aga too päss virutas südametäiega ning lõi mööda-mina tulin tagasi saatuse ja kurjade inimeste kiuste ning oma pere rõõmuks.Vaegurlonkuri eluke pole just meelakkumine kuigi mett päris tihti serveeritakse.Samas jäävad paljud tembud vaid mõtte tasandile. Võiks minna näit. golfikursustele Rootsi tädipoja Heldori lapselapse juurde.Ja väikelennukiga Lapimaa lõhejõgedele kalastama,sest Norras jäi käimata kuigi erilandid toodi koju valmis,väljamaale sõidu kutsegi olemas,kuid KGB valvsad seltsimehed pistsid oma karvase käe ette-kah mul kalavarude kaitsjad,my ass. Aasta oli siis 1988 ning tänu metsalisemärgiga Mihhaili uuendustele ma siiski kuu aega oodatust hiljem rootsmannide juurde pääsesin.Oli vast suurüllatuseks seltsimeestele kui ma pärast kuuajalist puhkust vabas maailmas siiski punaste loodud puuri tagasi tulin, ilmselt suurest armastusest maailma esimese töörahva riigi vastu.Tegelt oli meile kultuuri toojail ning eesti rahva vabastajail varus hoopis kavalam plaan-minu pere jäi ju siia okastraadi taha pantvangiks.
Kolmaski hea idee on kupli all kolanud.Kui näen Aafrikamaal ringisõitvad eestlaste ekspeditsioone kes eesti rahvaautodel Toyota Landcruiser mööda pärismaalaste külakesi kondavad ning suht teedeta maastikul oma sõiduhuvi rahuldavad,tuleb valus okas kurku - sest mina olen sellest paadist julmalt välja löödud,üleparda tõugatud. Looduskaitsealal dziibijuhina töötades oleksin taas õnnelik.sest selline elu on piisavalt põnev ning üllatusterohke.Olen alati elanud ja töötanud nii et üks päev ei sarnaneks teisega. Siis läinud UneKati poole ikka mõnusa enesetundega.Täna on küll nii,et rahulikult möödasaadetud öö eest tänan hommikuti Taevaisa.Kuigi mu hea kolleeg dr Ulman ei väsinud kordamast-kui oled üle neljakümne ning hommikult ärgates kusagilt ei valuta-ära, muretse-ju oled siis lihtsalt surnud.Vat sellise morbiidse sõnumiga lõpetabki täna
teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment