pärast seda kui olin eile vastu uneaega mõlgutanud mõtteid teemal -Mina ja auto.Algas kõik sellest et isa pani mu üsna varakult meie pere Moskvich-401 rooli.Kui mul juba jalad pedaalideni ulatusid. Nii ma olingi tehnikumipäevil kui vana sohver roolis Leningradi-Tallinna maanteel kui meid tuntud-teatud Kuusalu võmmipostis kinni peeti.Atraktiivseks pilgupüüdjaks sai ilmselt mu valgerohelise triibuga tumesinine TEMT-i koolimüts ehk tekkel.Eakas ment võttis isa kurjalt noomida ning suunas meid sealt ära Vana-Narva maanteele, kuna me autol puudusid õppeauto tunnusmärgid ning nõutav tagasivaate-lisapeegel.Et olin roolis seepärast et tädi Vaike poolt tulles oli isal nädalavahetuse kange pohmakas, võmmionu muidugi ei suutnud tulla.Ka me Salutaguse-otsad sain roolis teha peaasjalikult seetõttu et papsile meeldis vahel vend Aleksiga natsa nö libistada.-Kuigi suur alkoharrastus oli talle võõras nagu ka mulle kui suuremaks sohvriks sirgusin.
Autokoolis oli mu õppeautoks pikendatud kabiiniga GAZ-51,esimeseks tööautoks aga Moskvich-424 tumesinine,sõiduautolik eksport-furgoon.Kuu aja pärast võisid pealinna tibid silmata mind juba tuttuue beezi Volga-GAZ-21 rooli taga. Autos,mille tagaistmele pääsesid neist vaid ontlikumad kui tee ääres kätt tõstsid.Armeese jõudnult ootas mind taas muuseumiauto. Pikendatud kabiini ja meeskonnaruumi lakitud puuistmega pritsiauto ZIS-150,millel punane värvikiht vist cm paksune ning pudenemas.Järgmiseks sain asendusautoks tumerohelise keemiatõrje-paakauto Zil-155, siis toodi Dnepri suurõppustelt tagasi 37 tuh, km läbinud ZIL157,millest oli kõige rohkem rõõmu.Kuni mulle lõpuks dembli eel asendusjuhiks saabunud noor turkmeen kümne lamba eest julhiloa saanud Sapar Sarimurdijev selle depoo remondikanalisse tagurdas ja sealt traktoriga S-1200 välja sikutama hakkas. Mis kuritegu roodu telekatoast takistama jooksin kui üle õhtuse väeosa kaikus röökiv traktorihääl. Auto päästsin ära ning sain lõpuks kojugi ega tea kas poiss viis oma lammutustembu lõpule ehk mitte.Sest järgmisel korral kihutas ta depoost välja täiesti avatud küljeluukidega.,..
Koju naastes otsisin taas Volgajuhi koha ning jäin mitmeks aastaks oma eluga vägagi rahule. Ning mul jällegi käes tänapäeva mõistes hea retroauto.Kunagi hiljem,1971.a. juba ajakirjanikupõlves,olin mönuga Eesti vanaautoklubi asutajate hulgas sest midagi muud kui klassikalisi autosid polnudki ma näinud.Nii võin kätt südamele pannes öelda et sirgusin ja arenesin klubiliikmeks sihikindlal moel ning pikkade aastate jooksul.Polnud seega ime et ostsin endale pärast Lada müümist Mercedes-Benzi legendaarse 7-istmelise limusiini mudelitähisega 290 mida toodeti 1934...1937.Millest sai aastateks väärt pereauto meie kolmelapselisele perele,mille autod valis alati
teie ustav paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment