Seda kogesin üleeile Putkaste Samaaria poekeses,kus ostsin pojukestele väikese valiku nende lemmikuist-kuus ajalooliste autode mudelit.Ei hakka neid siin üksipulgi nimetama,sest vaevalt see sind huvitab ,armas lugeja.Minu point on hoopis selles et arvet tasudes vahetasin noorukese müüjatariga paar sõna ning kõnetades ütlesin talle Teie. Pole ma nii rase ühti,mulle võid ikka sina öelda.Tean küll,milline on rase- nagu see, minu noorem tütar kes just väljus,vastasin.Ja läksin samas sujuvalt üle teisele kõnetlusvormile. Hüvastlesime kui parimad sõbrad, polnud noorel daamil vimma muulase vastu,kes vanu saare kombeid ei austa.
Ent alustagem algusest.Laevukesele minnes oli see jaanipidulisi puupüsti täist justkui põgenike laev. Berit oli kiire tüdruk ning leidis mulle kohakese laeva vööris salongi nahkdiivani otsakesel, kus juba noored reas kui linnukesed traadil.Minu aeg kulus ülesronimisele,sest invalift oli varustet sildiga 7 inim. Aga kust sa hing võtad nii kähku veel kuus vaegurit miska sõiduk tõusma hakkaks...Et sandikesi liikvel polnud, näppisin nuppe edasi.Teine teade väitis et nuppu peab soojendama 10 sek. Ma ajasin siis tolle nööbi tigedaks,ekraanile tuli väljamaakeelne tekst Pole korras.Aga oh imet- lõpuks hakkas see siiski ainsa sandikesega liikuma.Kui oma istmele maandusin ja veidike asja üle mõtisklenud, kukkusid mu diivani noored tallinlased mind intervjueerima.Toodi Hiiumaa kaart ning paluti märkida parimad telkimiskohad ning heade jaanitulede paigad.Tegin mis paluti ja lisasin et olen pelgalt suvehiidlane ega tea viimase instantsi tõde.. Küsige ikka kohalikelt üle,soovitasin soojalt vastseile tudengihakatistele.Oi,meil oli lõbus,sest pajatasin lookese Kõpu ülikoolist. Jutustasin vana anekdoodi Noorsooteatri näitlejatega.Kui saarepiiga külakultuurimaja seina äärde pandud jalgratas kukkus piiga eemaldudes kohe ümber ning trepil suitsetanud näitlejakamba hambamees märkis,et see kes sul jalgevahel oli,kukkus pikali.
Nägin jah,aga kui sina poiss olnuks mul jalgevahel neli tundi, oleks sa juba surnud...
Seepeale vana paadikaptenit filmiti ja ta tekst salvestati, sest ajaloo tarvis jäädvustamiseks oli üht-teist. Kui olin autode laevalt mahasõidu eel veidi hädas praamipeale tihkelt küljetsi pakitud autosse pääsemisega,sest vahed olid ülikitsad ka mittelonkurile,üritas mu Liisa kah naljatleda.Missa üldse tuled kodust välja,kui nii hädaline oled, põrutas ta.Kuna ta äraspidine huumor on mu ümber loonud justkui teflonkaitsekihi, polnud ju arukas püsitigeda lambasihvri peale solvuda.
Veel saareriigi muljeist.Jaanilõke sai tavakohaselt kaunis sest vanaperemees Heiki juhatas vägesid nagu alati.Ka vihmasabin kadus tuule puhudes kusagile saare pealt kaugemale.Joogivalik oli mitmekesine nagu ikka.Roogi jagus igale maitsele, rehetoas nautisime grill-lõhet ja lisandina salatihõrgutisi.Eriti hingeminev oli ülelaua näha pika söögilaua taga pidutsemas oma lapsi ja lapselapsi.
Sest aasta tagasi oli mul siinsamas Keremal hinges ärevus,et too jaanipäev jääbki ehk viimaseks.No ei jäänud ning ikka on rõõmus teie
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment