Eilne hommik algas lõbusalt.Mimmiliisa oli alles voodis kui välisuks liigahtas ja esikust kostis Sebastiani reibas hääleke
-Tere,ega ma ei sega - tulin ütlema et me hakkame nüüd kooli minema...Nomidameest,keda võiksidki segada kui Sissy klähvib tervituseks, Mimmiliisa loeb voodis krimiromaani ning mina sukeldunud peadpidi internetti.Aga tuju tegi heaks küll sihändne sissejuhatus kenale sügispäevale. Kell 13 olime Avekuke Akadeemia /minu vana koolimaja ukse juures autoga koolipäevalõpuvalves nagu kaks viie-eurolist, sealt kimasime Nõmme turgu et osta halloweeni-kõrvitsaid ning pohlamarju sügavkülmiku kõhu täiteks.Kalmuaias hingedepäeva eelne koristusaktsioon pojukestebrigaadiga tehtud ning pärast koduköögis sohver-perenaise kotlettisid kartlipudruga vatsa pistetud võisidki noorsandid suunduda Nõmme ujulasse end vette kastma, sest s...t ujub, inimene supleb.Vat keegi taoline ujuja pistis põntsu Patriku susped kuni noormees end pesi pärast vees ligunemist.
Ju napsas õhtuse kõrvitsapeo tarbeks, sest eks kõrvitski taha end ujukates näidata...Nutma pojuke pole puhkenud,sest kuidas sa hädalisele keeladki. Tuleb lihtsalt uus nokuvarjuke osta.
Täienduseks eilsele mõttemõlgutusele spionaazist.Aastal 1969 kui punaarmeest vabanesin pärast kolmeaastast sundaega,tekkis taas mõtteid suure kodumaa reetmise teemal.Kui mulle välisviisade osakonnas tõsimeeli väideti et kuna tean nõukogude liidu sõjasaladusi ei tohi ma viie aasta kestel kodumaalt välja sõita.Kuigi Rootsi tädi mulle igal suvel notariaalselt kinnitatud küllakutse saatis.Vat siis, suures vihas punakommarite vastu tõusetus mul taas päevakorrale vajadus reeta oma sotsialistlik kodumaa nii kähku kui võimalik.Aga kelle,selles oli küsimus.Valus saladus oli mul ju tagataskus-teenisin Ukrainas 57.õhuarmee pommilao tuletõrjekomandos, päästeautoks viiekümnendaist pärit vana ja väsinud ZIS-150.Nõrga veesurvejõuga pumbake sabaruumis, aeglaselt kulgev, oma sadat värvikihti kandev väsinud, pika kabiiniga kere ja kõvad puupingid meeskonnaruumis, muuseumireliikvia kui aus olla.Tolle ainsa mulle teadaoleva sõjasaladuse oleksingi vahetanud oma vabaduse vastu,kui vaid mõni lääneriik oleks seda teavet vajanud.Ent minuga ei võtnud ühendust ei CIA ega M16,kurat neid võtku.Ju minagi polnud piisavalt aktiivne kuigi olin äsja kandnud lennuväe paguneid uhkete kuldsete propelleritega väeliigi tunnuseks.Linnaloal viibides oli tantsulkadel meil ukrainlannade seas ikka lööki, sest meie sõjamehevormid olid kehasse töödeldud,nahksäärikud küll kunstnahast kuid sääre ümber pingule veetud ning lõõtsmoonikutena alla surutud.Mustapagunivennad teistest väeosadest olid kui kartulikottidesse topitud tcutchmekid,sest neil polnud kombeks kasarmuis ise oma mundreid ümber õmmelda.Lennuvägi ikka lennuvägi,kuigi helikopteritki nägin vaid kuuajasel komandeeringul kui sohverdasin polkovnik Kondratenkot lõbusal vene dziibil GAZ-69.Parimad päevad olid,sest sain koos temaga mööda Lääne Ukrainat ringi sõita,ohvitser ise oli lahke ja hooliv.Auto alla 100 000 km läbinud ja heas korras.
Sellist elu elas siis ukrainlasi okupeerinud
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment