on meil peres alates keskööst.Kui ülimõnus perekeskne rahuline jõuluõhtu muutus lausa üleöö Jens-Jesperi 33.sünnipäevaks.Nii meil see tavaliselt käibki.Et õnnitlused ja uued kingid tulevad jõuluööl.Lõbus seik oli vahepeal see, et vist jõulumees oli kogemata sokutanud kuusealla kauni valge ippodi või kuis iganes selle koppadi-kappadi vidina, sülearvuti väikese moodsa sugulase nimeks oli. Mis tegelt hoopis Beriti venna sünnipäevakingitus pidi olema, kuid samas formaadis juturaamatu asemel jõulupakiritta pudenes.
Aga kinke oli kuuseall-sa jummel- kui- palju.Tarifitseerimata näitleja Patrik sulandus meelsasti päkapikurolli, tänavu küll ilma punase tuttmütsita.Koukis tähtsalt kingipakke,suuri ja väikesi, luges neilt nimesid ja ootas luuletust või salmi,siis loovutas viisaka kummardusega.No näitleja mis näitleja.Koos Sebastianiga tegid duetti, etlesid ja laulsid mõlemas kohalikus keeles kui oli nende kord kinke saada.Lusti ja lõbu oli täiega kui välja arvata õnnetu seik et Seppil oli kuri viirus nahavahel ning kurblih noormees pikutas vahepeal diivanil et jõudu koguda.Neiu Annal oli elurõõmu ja sebidatahtmist kohe mitme minitibina eest. Jalutas aina ringi, kilkas ja katsus Sissyt sabast tirida.Siis vaatasime CD-kettale salvestatud tervitust, millel Jesper loeb oma kodus küdeva kamina ees muinasjutte, isegi õudusmuinasjuttu, saateks uude Louxembourgi ellu.Vajalikus kohas rõhutades dialoogi käriseva näitlejahäälega. Siit ka tuli selgus kust on Patrikul pärit see tihti väljalööv näitlejatalent...
Teise päeva pidu ei näidanud kellelgi suuri väsimusemärke, kuigi päevake varem olime istunud rõõmsas ringis Annika sünnipäeval Rohuneeme hubases pererestoranis nimega Roots. Kuhu ei pääsenudki tädipoeg Heldor otse Rootsist perenimega Roots.Sest teda oli paisanud tõvevoodisse oma kodu katuselt alla veerema pääsenud lumelaviin, mida ta oli äsja surkinud, et lumi katusetalade murdmisest loobuks.Napilt läks et selga ei murdnud.
Hirmkaunis hetk oli ka meie traditsiooniline retk kalmuaeda,kus käisime armsatele lahkunutele hauaküünlad viimas.Harras on jõuluõhtu hämarus Rahumäel.Kuhu tuleb minna autoga pärast k.16,sest tund-kaks hiljem on selline ummik kitsal sisenemisteel,et anna olla.Mõniteist külmakraadi polud hirmutav ega karm ja saime sõidugagi kenasti hakkama.Mimmi on väga terane kui kettasse pääseb.Ega jää hättagi. Küll aga on tervisega kimpus noorpõlvesõber Toivo Lant Väänast,kel diabeet kukil ning poole eelmisest aastast haigevoodis lebanud. Tema eluke jahedas isakodus, talumajas pole küll kiita,sest ise koduseid talitusi,midagi tavalist teha ei jaksa.Küll aga pole visa Toivo heitnud meelt,on omandanud uue eulukutse-hakanud mööblirestauraatoriks ning tiksub tutvuskonnale vanu reliikviaid ennistada.
Vanadest aegadest veel.Oma sünnipäeval meenutas Annika,kust oli pärit mu koolipoisiaegne nickname Seeru.Olen mõistatanud mõnda aega mis selle ajendas.Ma olevat kellelegi tunnis valesti ette öelnud, seebu asemel seeru pakkunud...Uuuema aja trendidest ka. Puudekallistajad väidavad,et jõulupuu tuleb maha kaksata kõrgepingeliinide alt või kraavipervelt-olge see siis nii rääbakas kuitahes.Sest metsanoorendikul sirguv nägus ja täiuslik kuuseke tahab ju suureks saada,teistel nimetatuil poleks elulootustki.
Tere talv, armsad sõbrad-mina sikutaks koju mingi niraka, ilu hindav isandamees,kel inimestegi elust pole sooja ega külma, võib vabalt haarata oma lastelaste rõõmuks metsakaunitari.Taolise ebaõiglusega pole rahul
teie kindlakäeline paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment