EestiPoiss

Pressiklubis Impressum
käis tavatu külaline Giulietto Chiesa.Arvatavalt üks makaronisööjast kommunist,kes poleks ilmselt kunagi pääsenud Europarlamenti kui poleks ümberkehastunud Läti ajakirjanikuks, kes mõtleb ja kirjutab kadunud impeeriumi keeles.Kaasas oli pinu Moskvas trükitud raamatukesi,mida to isehakanud slaavi õigeusu pastor ohtralt jagas saalitäiele kokkutulnuile.Valehäbita võtsin minagi,sest eks ateist pea ju piiblisse süvenema.Sõnaosav suller loobus tööga rahateenimisest aastal 1979 kui kukkus kirjutama pantvangidraamast Teheranis kus hoiti kinni USA saatkonna töötajaid.Midagi Kremlile väga meeldivat pidi ses loos ju olema,sest kohe sai mehest Itaalia punase ajalehe korrespondent Moskvas.Küllap võeti mees kohe ka tolle võimsa kolmetähelise organisatsiooni palgalehele,sest järjepanu hakkas tragi italjaano üllitama raamatuid endisest punavenest.Mingi filmigi sai valmis,mis avas aktivistile tee suurtesse vene telekanalitesse.Osavalt on smugeldanud end ka raadiojamadesse Svoboda ja Radio Vatikan.Laia haardega mees lasi end valida lätlaste esindajaks Euroopasse,mis tagas stabiilse korraliku palgaraha, arvatavalt koos kopsaka Lätimaale tagasi-igatsemise tasuga.Sünnimaal kutsutakse teda katastrofistiks. Oma raamatuis pidavat sarkasmiga hindama maailma vasakpoolse liikumise kriise ning Euroopas levinud ebavõrdsust.Huvitav,kas võtab käsitleda ka armsa Maarjamaa ülekohtuse ebavõrdsuse tähtsümboleid?
Kas eesti keel on saatanast?
Talle omase sarkasmiga kippus kodukootud ja euroopastunud lätlasest itaallane mõnitama küll siinset keeleinspektsiooni, mis pidavat olema üks jube ja hirmus terroriorganisatsioon. Järgnes maruline aplaus saalist,sest kes kohaletulnuist ei vihkaks eesti keele omandamise nõudeid(?)Minuarust pole see hoiak sugugi paha,sest äsja Saksamaal tabatud Viljandi taksojuhi mõrvareid Viktor Kabanovit ja Andrei Karanetsi polekski nii imekähku kätte saadud kui nad teadnuks eesti vanasõna:kus tegijaid-seal nägijaid.Kui nad kodulinnas taksojuht Jüri autosse istusid,neid ju nähti.Polnud raske silmata ka Saksa väikelinna keskele pargitud Eesti numbriga taksoautot,mis nad reetis ja polizeile näppu sokutas.Miks vanemad polnud neile noormeestele rääkinud,et välismaale sõiduks tuleb raha koguda,mitte mõrvamõtetega taksosse istuda?Ma suurt ei imestagi,sest Donetskis mängiti juba 1963...1965.aastail kaarte inimelude peale-kaotaja pidi minema südaööl viimsele liinibussile ja pussitama kokkulepitud numbriga istmel sõitja.Teisel juhul tapma sõjaväeosa karauulisõduri.Kes tunnimehena, automaat rinnal postil seisis.Kui mu kaassõdur kord sellest just me karauuliroodus jutustas,jooksid mul külmajudinad kui sipelgad üle selja.
Vara suri isa mul,mis on ühel isatul
Isatul vaid emakeel.Ema,kauaks teda veel.Nii naaskem emakeeleprobleemide juurde. Mille vastu on ühisrinde moodustanud linnavalitsuse kõrged tegelased Yana ehk Vana Toom(as)koos rahvuskaaslase ja kolleegi sm.Kõlvatuga.Viimast võib kuidagi mõista, sest nazistide ideoloogia jüngrina ta teisiti ei saakski.Paraku pesitsevad nood kaks isakese elik Doni kaitsva tiiva all,vanameister ise pole kah mingi eestimaiste teemade kummardaja ega sekku vastupanuliikumisse.Keeleõppevastased taolevad vist seda,et ei tekiks arvestavaid intelligentseid pärismuulasi,kes oma kodurahva keelt valdaks-mõistaks ning sedasi kahe tippupääsenud tulnukrahva esindaja ametiposte himustama tükiks.Davai,Yana ja Miska!
Oma pereteemade manu.Kurva lahkumisnädala punkt saabus eile,30.aprillil kell 13.30 kui sugulaste ja sõprade ringis jätsime hüvasti oma armsa Mooni Mammaga.Tema elu lõpunädalad olid haigusest vaevatud,kiirabiga keskhaiglasse viiduna polnud tohtreil enam midagi päästa.Ainult hingamisaparaadi toel viimaseid tunnikesi leevendada. Suhkurtõbi oli kahjustanud neerude tööd,silmanägemine kippus hajuma juba paaril viimasel aastal.Liikumine oli vaevaline,tasakaal kippus kaduma.Ega 79 aastat möödu inimorganismi kahjustamata,seda ärge mitte lootkegi.Minu ääretu kurbus eilse Viimsis peietega lõppenud nädalal oli selline,et pisaraid tagasi hoida ei suutnud.Mõistus ütles küll,et Mamma vaevapäevad said lõpu ja ta hingeke rahu,kuid olin mõttes nii palju ilusaid suveplaane teinud,unistanud meid kolmekesi,Liizaga roolis mereääripidi sõitma kui varemalt.Et ju nutsin nende täitumatuse pärast.Seda tean ka,miks sellist mõistvat ja hoolivat inimest kaotada ränk - Erikataolisi paraku juurde ei sünni. Meenutan ikka neid kordi,mil ma oma armasa ämma südaöösel Laki t Normast kojutulekuvaevadest päästsin,käies tihti autoga vastas.Elasime ju koos Moonis,kuidas siis teisiti.Äiapapa juba pensionieas, mina keskealine pereisa,kelle kolm last alailma vanavanemate hoole all.Nii pakkusin küüti ka talvel kui Mamma Lasnamäel Desintegraatoris tsehhikoristajana pensionilisa teenis.Ning olin alati sõiduvalmis ka suvistel nädalalõppudel kui mammal oli soov sõita Kundasse oma vanemaid väisama. Nüüd,mil töökas ja armastav Mamma minu ja Liisa kirjutet hüvastijätusõnade saatel läbi Kaarli kiriku vaimuliku suu öelduna kenasti ärateele saadetud.Väga kaunis peielauas mälestatud ning kõik ligi poolsada matuselist ka pere mälestusalbumiga lahkunut meenutanud,võib minugi ärevil süda rahule jääda.Olid tore,armas ja hooliv ema,vanaema ja ämm.Kordumatult hea inimene, aitäh et sa olid meiega, me kallis Erika !
Endiselt teie paadikapten Neemo E.Poldre
Lõppsõnaks.Mamma ärasaatmisele väärilise punkti panime kitsamas ringis grilliõhtuga Tarmo ja Kadi pool pärast Rahumäe surnuaias käimist,kuhu viisime leinajate toodud lillesülemi. Ju see kaugele üle südaöö libisenud vaikne ilus-õdus istumine oleks tallegi meeldinud,arutasime isekeskis.Tundes hästi oma lahket ja lõbusatMammat.