EestiPoiss

Spordipäev invamajas/kojas
möödus tavapärases headuses.Kahjuks aga polnud saanud kohale tulla mitmed mu nooremad sõbrad-saatusekaaslased.Karel Marksalu ja Roland Voost eelkõige,sest nendega olnud mitmeid kokkupuuteid-ärksa vaimuga noored mehed,kes võinuks kah nautida kõike pakutavat,mis keha ja vaimu liigutasid:korvpallivisked, vibulaskmine, lauatennis,male ja kabe,ratastoolivigursõit ning koroona,milles minagi kahes mängus käe valgeks sain.Ka seda täheldasin,et ratastoolivigurdajad peaks sõiduriistade järgi jagatama kolme võistlusgruppi:käsitsikeerutatavad,elektrilised ja uudsed,kolme rattaga ratastool-mopod,millel igaühel erinev pöörderaadius ja liikumisvõime.
Osavõtjaid oli piisavalt palju,selles võis veenduda ka piknikulõuna nosimisel ja päevalõpul tehtud ühisfotol.Spordipäeva heaks kordaminekuks oli koja pealik Tauno tellinud sooja ilma ja päikesepaiste,mille eest ma ei jätnud teda tänamata.
Järgmise päeva pühendasin kultuurimürgituse hankimisele.Lonkasin Raekoja platsile Õpetajate Majja,kus tahtsin näha vana Ajakirjandusmaja kolleegi Viktor Rudko pilte. Fotonäitus aga oli lõppenud ja selle asemel nägin üllatuslikult teise ammuse,hea kolleegi Mare Iknojani loodusfotode näitust.Too blond daam oli mul pressikeskuses vanemtoimetaja kui mina olin peatoimetajana nö tema ülemus.Aga fotohuvi tal toona küll polnud,selleks olid meil kaks kutselist piltnikku.Võlutult seisin merevaadete ees ega uskunud oma silmi.Eriti kunstipäraselt komponeeritud ja loojangupunaga koloreeritud.Puhast kadedust tundes lahkusin majast,sest ilmselt väga hea tehnika ning loodusetaju sulam olid andnud supertulemusi.Pooled piltidest olid kui maalid, mis kaunistaks ka nõudlikuma kunstisõbra kollektsiooni või kodu.
Sealt lonkasid kohe Hobusepea galeriisse,kus teadsin olevat Merike Estna näituse.
Pallase värske maaliharidusega piiga,keda tundsin ammu enne ta Tartu perioodi,oli põrutanud ilmse mõnuga sarja picassolikke pildikesi-üks vaimukam kui teine.Lootsin küll näha elutruud realismi,mis reprodutseeriti mullu tema persooniloo juurde E.Ekspressenis.Aga need jäägu järgmiseks korraks.Väljudes sain teatud elamuse,nähes Vene saatkonna tagasissekäigu juures diplomaadinumbri kaitse all seisvat/liikuvat muinsust Lada 2104.Mõistsin saadud vihjest autovaliku tausta-pidevalt purjused saatkonnatöötajad ei tohikski kallimat ronti lammutada kui joogisena rajale kipuvad.
Lõppsõna asemel viljeleks kommunaalhuumori.Keegi keevitaja väitis,et tema töökohas, tsehhis olevat hirmsad sildid "Ära roni,tapab!" elektrikappidel asendatud Anu Saagimi aktipiltidega.Kah mul kunstisõbrad need töökaitseinspektorid!
Jääge terveks ja ärge kartke
soovib ikka teie paadikapten
Neemo E,.Poldre