EestiPoiss

tuli täna mõttele,et viimasel aastail Maarjamaal surnult sündinuid vasikaile pannakse miskipärast juba eos ilus nimi Digi.
Meenutagem:digitoetused vaegureile läbi Sotsiaalministeeriumi uue arvutiprogrammi,siis digiretseptid,seejärel digitelevisioon.
Kuid kramplikult hoiduti sama nimega kaunistamast vabadusristi ja miskipärast ei ülistata väärilise diginimega tuttuusi automaatseid taarakuurikesi,mis asendavad Nadjasid ja Valjasid räpaste lettide taga oma kuudikeste akendest välja piilumas,kuidas liginevad geoloogid ning A-ja B-sotsiaalid,sest korralikel inimestel taarakuudikeste juurde asja pole.Eluheidikute pärusmaa see juba aastaid.Ja seepärast polegi taara vastuvõtt pälvinud mingite vastutavate asjapulkade huvi.Ent nood nö digiputkad ongi ju alailma mängust väljas ning iga natikese aja tagant tuleb tunnike oodata Moya-firma operaatorit.Kes laekub seitsme maa ja mere tagant ning täidetud kastikesed kuudis loendurist eemale rebib. Korraliku sissetulekuga härrasmees pihtis mulle täna:taara äraviimisel pole mingisugust mõtet.Hiljuti kärutasin paar tõhusat kotitäit putleid vastuvõttu, aga sain vähem kui sajakroonise...Selge see,korraliku inimese tööaeg toodab enam raha kui väsinud pullodega pooleldi lõpnud taarahundi toitmine.
Meenutades oma autoajakirjanikuna töötamise aegu:kogusin taara kodus kilekottidesse ja pistsin autosse tagaistuja jalaruumi.Tööle sõites uurisin kõnniteel kulgejaid.Tuvastanud väsinud geoloogi kotikesega, pidasin auto ta juures kinni ja küsisin vabandades: kas tohin teile pakkuda,mida ise ei vaja? Polnud ju ilus inimest solvata,kohe talle pudelikotikest näppu torgates.Keegi geoloog Toompuiesteelt mu toimetuse lähedalt küsis vastu: kas kilekotti tahate tagasi?
Vastasin,et seegi on talle.Kuidas pidanuks mehike astuma pudelivirn kui puuhalud käsivarrel?
Piinlik natike täna.Pelgan,vist jätsin mulje MB dziibis sõitvast rikkurist,kes vaesele almust jagab.Kuid alati tänuga vastu võeti ja mul polnud vaja koduse prügi äraveo eest niipalju maksta.Kasud mõlemapoolsed,võiks öelda.
Lugu lihtsalt ajendet minu üliavarast empaatiavõimest. Selgitan:
kui oli hoovigarage lammutamise aeg,ei olnud mul südant hakata oma puutöömeistrist isa tehtud suuri ja korralikke garaaziuksi kütteks lammutama,vaid palusin peresõbral viia need Vihulasse talumehele hoiuruumi usteks.Sinna lähetasin ka kreissae osad:võlli,saeketta ja elektrimootori.Kõik uued ja me kuivas keldris lihtsalt vanaks seisnud.Ka väärispuiduga üleliimitud majauks,Nõmme eramu vääriline - isa tellitud puuteos läks Hiiumaale suvekodu renoveerijale.No ei luba mu süda veel kasutuskõlblikku toodet prügi hulka visata.Ei mõtle ma seejuures juba ärakasutet ressurssidele ega loodussäästlikule eluviisile.On lihtsalt idee,et kellelegi vajalik ja veel kasutuskõlblik ei peaks rändama tarbetu sodi sekka.
Kui silmasin hiljuti,kuidas koduaiast võeti üles punakivisillutis, täiesti terve,ja saadeti prügimäele vaid seepärast,et kitsas kivi kippus autoraskuse all lainetama,oleks mina küll need kellelegi sõbrale jalgteeks sokutanud.Kes ise taolist luksust osta ei jaksa, sest sissetulek ei löö vastu.
Isegi oma aastatega kogutud vanaaautosade jagamisele kutsusin järjest oma klubikaaslasi.Sest miks peab uunikumi taastaja otsima kusagilt prügimäelt vana Ford Juniori poolassi,esisilda, või Horchi tagumisi ukselinke ehk Hansa-6 kapotiklambreid? Isegi mulle Soomest autoga kaasatulnud must reg.number on tänapäeval haruldus,mille eest mind tänas vanaautohuviline, liiklusjurist Indrek Sirk. Mina ju seda kusagile swap meet,ile müüma ei lähe!
Automaailmast hea põigata ralliradadele.Kohe algamas Lõuna-Eesti ralli,kus taasesineb Markko Märtin kui suurim publikumagnet. Ja Postimehe ajakirjanik Peep Pahv,oma pale juba rohkem kui korra autoteemale pööranu,kirjeldab Andrus Veerpalu sõitu Märtini kaardilugeja istmel demosõidul rallirajal. Mis mind üllatas: et ta kõrvalistujana pidi allkirjastama dokumendi,milles võimaliku õnnetuse korral võtab vastutuse endale ning kinnitab,et istus ralliautosse vabatahtlikult(?)Oma nö kuulsusrikkast minevikust mäletan Fordi Keskuse ja minu kui pii-err ohvitseri hoolealust, me sponsoreeritavat Ivar Raidamit,kes pakkus kord oma toetajafirmade esindajaile demosõitu ralliautos Klooga järve talvisel jäärajal. Mina läksin peadirektor Kalle Leeti asemel koos oma Liiza ja vist toona nelja-aastase tütre Beritiga.Imeilus ja lumerohke talvepäev oli,kui Ivar võttis järgemööda kõik kokkutulnud juhi kõrvalistmele ja näitas,milleks on ralliauto võimeline.Mina loovutasin oma sõidukorra Liizale, kes võttis Beriti sülle (?)Lumesammas taga püsti,möirgas rallirelv täiskiirusega, autokatusest üle kõrguval jäärajal peamisel külg ees ja rohkem kui sada rauas...Järgmisel korral olin samalaadsel üritusel juba Soome tippsõitja Sebastian Lindholmi kodumaadele rajatud treeningrajal aprillikuus üheksakümnendate alguspoolel Soomes, kus Basti meie autopressi üheteistliikmelist esindust võõrustas ning pärast demosõitu oma suvilas head omavalmistatud lõunat pakkus. Mis eriti meeldejääv: kruusatee oli kaetud püdela,lausa mannasupilaadse vedelikuga,mis tekkinud pärast lumesulamist.Ja mille all oli tugev jääkiht,mis autorattaile mingitki pidet ei pakkunud.Kitsas metsarada oli palistatud kuivenduskraavidega,ajuti olid teeveerel palgivirnadki, tüveotsad ähvardavalt möödavuhiseva auto poole.Kui esimeses kurvis nägin,kuidas Basti rabeles kettas kui pöörane,sest auto liikus lausa lennates,ees kord vasak,kord parem külg ,kuidagi lausa ime läbi sõidusuunda hoides,puges mul vist jänes püksi.Töepoolest,siis mõtlesin: ega minu elu saa olla kallim kui rikka Soome riigi varaka tipprallimehe oma, kes ometi ei taha siinsamas otsa saada.
Basti, vist minu mitte väga vaprat nägu nähes heitis:pidamist pole mingisugustki,kuid katsun sinugi,viimase sõitja, ellu jätta...Ja viimane mälestus samalaadsete seas oli kogemus istuda me noore rallimehe Urmo Aava kõrval Muuga kandi suletud rajal treening-ja demosõidul enne Tallinn-rallit,kui toetasime tõusvat tähte,noort Aavat Boshi Autokeskuse kaudu-ikka Belestas. Jõudsin ju lisaks Fordi ja Kia promomisele teha tööd ka neile,kuigi ma taas ei osanud/suutnud väärilist palka mitte küsidagi. Autode keskel sekeldades ongi vist see töörõõm ja omasuguste autohullude, mõttekaaslaste seas sebimise võimalus see kõige suurem ja etem tasu,kopsakam mistahes rahasummast.
Sest tagantjärele mõeldes-nii palju raha polegi olemas,millega kõik mu autolõbustused kinni maksta.Ja milleks nii pikk jutt:ikka seks, et pole ma kunagi mingit allkirja andnudki,et nimeka rallipiloodi kõrval istudes ise oma saatuse ja tervise eest vastutama peaksin.Ju siis on laiast maailmast pärit tagatisevariandid meilegi libisenud.
Neid taunida oleks kurjast. Sest juhus on pime,nagu väidetakse.
Nonii.Seekord siis sedapidi.
Ja jääge terveks igas autos
soovib teie metskapten
Neemo E. Poldre






























8

+
9Jättes ka inimese numbri,kelle vajaduse korral helistada...