EestiPoiss

päevatervituseks lehvab siit Nõmme mändide alt.Kus soojust täna vähem kui kusagil muijal Maarjamaal,merekalda pääl näitex.Ikka oma 4-5 soojakraadi siin vähem. Aga elame üle!Kuidas elavad värske Leedu seimi otsuse üle sealsed murdmatu liidu ekskodanikud,tänase Leedu elajad,kes vaid oma keelt govoriitavad ning kellele mõeldi just välja krimkaristus kui okupatsiooni eitama kipuvad(?).Selge märk teistele baltlastele ning uue Suure Liidu muudelegi asukatele,et asi tõsine on ja sellega ei naljatata.
Küll aga olen võlas oma Peipsi-ääre- retke muljetamiste vallas.No tasus ikke minna,sõita Heiki uue mänguasja,teeotsija Carmin(mitte TomTom) juhatuse järgi maha tervelt 380 km.Mina seda ekraanikest näidikupaneelil küll autopiloodiks hüüdsin,kes noolekesega õiget rada valis.Ju oli poolel Maarjamaa asukaist see vidin käepärast,sest nii sedastas ajaleht:Paunvere väljanäitusele kihutas kohale pool Eestimaad.Kohapeal paistis kätte,et laulupeo mulje jätnud rahvahulk oli võrdne TERVE EESTIGA.Astuda ei saanud,punsli eli järjekord oli pikk.Aga kätte ta sain!Üks pudelike mahub ka Liiza kingikotti,kel 5.okt. sünna on.Üllatuskink ju teinegi-Viktoria Ladõnskaya autoripühendusega kokaraamat.Et ei kostaks laul:Liisa-ei taha minna kööki,.ei taha teha sööki:ta pea on poisse täis!
Aga poisid on endiselt ägedad:täna hommikul kui Jensu neid autosse suunas,põrutas Pätu:Kurat! Sest miski tegi hinge paksult täis...
Mul jälle ajab hinge täis,et arvuti õppematerjale välja ei kougi.Kui pärast õhtust ortograafialoengut kah ei õnnestu,lähen hommepäev õppeassistendi jutule.
Ent peas sündiva romaanikese Mäng pildikesed mu kujutlustes võtavad järjest ilmet.Pikal reisil mööda sügisese Peipsi kallast kuni Kallasteni ja kuhuiganes-läbi Kuremäe kloostri-settisid mälestuskillukestes mitmedki mänguseigad:kuidas ma pritsikuuri komsomolisekretärina,kuhu mind vist kirja-ja keeleoskuse pärast valiti vabatahtlikult/sunniviisil(kuna olin oma komsomoliühingu liikme staatuse maha salanud).Nii lolle meie kümne seltsimehe hulgas polnud,kes vajanuks komsomolikoosolekut(!) Sestap mõtlesin välja versiooni kuidas eeskujuliku kodumaakaitsja saabastesse ronida.Leidsin ühest öökapist eelmise komsomolisekretäri hoolikate sissekannetega komsomolipäeviku.Mulle usaldati uus paks klade,mida asusin öistes telefonivalvetes istudes hoolega täitma.Kohe vahetasin ära kvoorumi nimed ja panin ikka õiged kuupäevad ning asusin vastavalt, iga kamraadi kõnepruuki järgides neile kujuteldavaid sõnavõtte nuputama, konspekteerima.Ise itsitasin mönuga,kui olin ajalehest Krasnaja Zvezda leidnud päevapoliitilise terava teema,millele komsomolkused reageerimata jätta ei saanud.Näiteks siis kui hiinlased-meie ohvitseride kõnepruugis hui-ven-pinnid üle piirijõe tungisid ning vene sõdurite poolt ägeda automaatrelvade turmtulega teiselt kaldalt jõejääle maha niideti. Kirjeldasin elavalt,kuidas donetsklane Anissimov intsidenti suhtub ja mida arvab asjast endine Moskva taksojuht Kolja ja kuidas vandesõnu maha surudes teritab keelt Tambovski Volk e. Vanja Tambovist.Kõige lahedamad olid hommikused ärkamised,kui üle magamisruumi Padjomm! röökisin ning unesegastele pritsimeestele kohe oma öised protokollid ette lugesin. Poisid rõkkasid naerda,et olin igaühele just temale omase suhtumise fikseerinud.Polnud ju raske:ööd-päevad nokkapidi koos oldud juba poolteist aastat,teist samapalju ees.Mäng missugune,pealegi vaimustav ja inspireeriv.Hea,et ükski mu kolleeg, kaasteenijast jobu major Blinovile ära ei kitunud kuidas tuletõrjes vaimukad öised komsomolikoosolekud reamees Poldre,vanemautojuhi peas ning paberil läbi viidud said.
Teema kokkuvõtteks:kuna kehtis kaitseministri määrus,et zemljakid ei tohtinud üheskoos vabaneda ja koju sõita,tellisin sama mängulisuse jätkuks Kohtla-Järve Lämmastikväetise Tehase stroikalt,üleliiduliselt komsomoli löökehituselt väljakutsed väeossa,et meid,eestlasi,sinna tööle suunataks.Tulid uhked komsomoli lähetuskirjad ja puha!Kuuest eesti kutist neli olid juhtumisi komsomoli hingekirjas,koos meid rongile viidigi. Sihtkoha asemel marssis igamees oma kodulinna komissariaati end koju tagasi möllima.Tallinnas Uuel tänaval küsis paks vene mutike toolil lösutades ülbelt:Miks te siin olete,ja mitte seal?Näidake,palun,uudistasin kirja,mida tönts näpp sihtis.Meil staabis polnud keegi kunagi kaine,mis mul sinna asja! Tallinnas kodu ja siit ma läksin,kas annate kohe Virumaale korteri ? Kaduge mu silmist! röögatas muti nagu ülemleitnant Lukaš Svejkile.Mäng saigi kauni vahepunkti,läksin 18.bussile ja sõitsin Pargi uulitsasse.Koju.
Noh,kena sügispäevakest siis!
Ei väsi tervitamast
ikka teie Neemo E.Poldre