EestiPoiss

tervitab kõiki lähedalt ehk kaugelt!Ning täpsustab,et mäng jätkus hoogsalt ka siis,kui olin ühe(vasaku) jalaga juba meedias sees,sest aastail 1069 - 1974 roolisin Volgat, ühte Ajakirjandusmaja kümmekonnast toimetuste autost.Sama taustateema nagu mõnel teiselgi minuealisel Eesti tuntud näitlejal, kes põhjusel või teisel Panso kooli e. lavakat läbinud polnud ning teatri õhustiku hingamiseks end lavatööliseks munsterdas. Kas tuleb tuttav ette?Mulle küll,kuigi nimed ei meenu.
Vat pärast armee pritsuautojuhi ametit passis see meediainimestega lävides roolikeeramine mulle üpris hästi.Olin ju loomult suhtleja,uudishimulik ning avatud kõigele elus toimuvale ning harras lugupidamine kõigi juba tuttavate asjalike ajakirjanike vastu täitis mu hinge. Pikri peatoimetaja Harri Lehiste,julge mees,kes tihti pilapiltide pärast seal Lenini pst. valges majas vaibal käis ning lõpuks sealt hangitud infarktiga hinge heitis.Teine minu suur iidol oli Ernst Lõbu,loomeinimeste ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetaja,kes sama okkalist rada marssis,kuna oli julge ning südames Eesti mees.Kes isegi kaheti mõistetavad pilajuttu või -pilti trükki minemas silmates ilmselt ei kohkunud, sest kollektiivse vastupanu vaim okupandile oli toimetuseperet ühendavaks jõuks.Isegi Küsimuste ja Vastuste vagur ja tagasihoidlik peatoimetaja Ernst Laur sobis sinna rivvi hästi,kuna oli saanud samuti valju parteilise karistuse poliitilise ebaküpsuse pärast(?) No ja kui sellised kolleegid-ajakirjanikud nagu ka Heino Dengo olid vaat et mu vaimsed isad,iidolid,ei sobinud minulgi komparteile hosiannat laulda. Hoidusin punasest katkust kuis jaksasin.Suud üleliia ei pruukinud,Kuke või Nikluse kombel katlamajas dissidentlust ei arendanud.Sest mu pere kolm väikelast sundisid issit alalhoidlikku, madalat profiili viljelema...
Samas kasutasin agaralt kõike,mida pakkus Ajakirjanike Liit.Kus peamees Elmar Nittim oli suure südamega mees, hea inimesetundja.Igati sõbralik,ei imestanud sugugi,miks üks autojuht alailma pea kõigil ALiidu ettevõtmistel osaleb,kunagi maestro Henno Meriste keeleõhtutelt ei puudu ning end soome keele kursustelegi registreeris...
Samas ei unustanud ma end autoteemal joone peal hoidmast.Tõlkisin vene keelest Za Ruljomist autolugusid ning ajakirjast Neva värskeid tehnikauudiseid Eesti lehtedele.Üsna pea olin intervjueerimas Riikliku Autoinspektsiooni kõrgeimaid ohvitsere:Hellat Rumvolti ning ta asetäitjat Harri Taidret,rääkimata Kalju Vainolast.Ühelt poolt kindlustasin ka tagalat oma sõiduautojuhi-ametile.Teades,et mingi tänavavilistajast võmminolk mind paljaste kätega ei püüa - rajalt maha ei võta.Nagu neil kombeks.Et peavad auto kinni ja siis asuvad sohvrile LE rikkumist nuputama.. Oli ju Tallinna RAi ülema alampolkovnik Valter Soo alluvate päevanormiks üksvahe 16 LE rikkujat päevas.Kui see täis ei tulnud,oli vaja midagi leida, inkrimineerida.Kuna olin küsimustes "kopengagen" ja asusin menti kohe terroriseerima, kui mind alusetult ründas,oli mõnigi äsja punaarmeest vabanenu ning võmmiks värvatu minuga püstihädas.Endale olin teinud raudseks reegliks,et auto tuled ja käsipidur olgu alati korras,ise ikka vastikult kaine ning eimingit LE rikkumist.Kui vahel linnas piirkiiruse ületamised välja arvatud.Aga seks tarbeks oli mul taskus Keskkomitee garaazile kuluva auto tehniline pass märkega "embleem pole kohustuslik", s.t.riigiauto tunnuseid pole esiustele vaja.Ning tagaakent katsid volditud täiskardinad nagu sm-te Käbini,Vaderi jt,autodel. Tahtsin vahel kiiremini sõita linnas,tõmbasin täistuled peale ja tekitasin juurde ühe sõidurea nagu teistelgi Tihase või Tatari t.garaazi poistel tavaks.Esimeses minugi auto arvel oli.Sakste vana ju...Kui tõin Moskva KK garagest musta eksport Volga GAZ-21,,olin juba absoluut pomo.Sest ca sedaaaegu tekitas mu šeff, peatoimetaja Haug minu juhtnööride peale EKP KK Asjadevalitsuse kaaskirja abil laku-panni-tõendi e,ülima patukustutuslitsentsi KINNIPIDAMISELE JA KONTROLLIMISELE EI KUULU.Just sellise papriga laiasid murdmatu liidu kutsutud ja seatud purjuspäi roolis kõikjal kusiganes vaid autoga liigelda õnnestus.Kuid oli öeldud,et siis juba avarii puhul pai ei tehta!Kas see vaid jutuks,mine võta kinni.Kuid mina hoidusin targu ekstreemsustest. Ikkagi Kaalude tähtkuju inime,kaalud enne kui lolluse teed.
Remargi korras.Kord kui kunstnik Jüri Kerem e.Lullu oli valmistanud Karl Vainole 60.juubeli eksliibrise ning selle Ajakirjandusmaja baaris mulle pihku pistis,.mõtlesin välja vaimukuse.Kontrollimise välistamise kaarti käes veel polnud,kuid juhiloa kaante kile vahele pistetud Karl Genrihhovichi näopilt tegi sama töö:iga ment,kes juhiloa lahti lõi.hakkas näost kergelt punetama ning vabanduste saatel tõusis ta parem käsi mütsinoka juurde auandmiseks: Sõitke palun edasi,kodanik! Loogiline ju,et sellise reliikviaga sohvrit ei või kahtlustadagi milleski nii vääritus nagu teekonnaleheta sõitmine. Mäng kõrgeimas liigas,ma ütleks!
Või et mina ei peaks suutma insulti ohjeldada,vaegurlust taltsutada!
Kes siis veel,küsiks K-kohukeste kombel.
Nägesh ja värvilisi unenägusid
teie Neemo E. Poldre