EestiPoiss

tervitab,sest on uue nädala kenasti käima lükanud.Täna juba teine loengupäev õhtul.Ka tudengiesindusele tuludokustaadid viidud.Nüüd jääb vaid elanikeregistrist tõend võtta,et kus ja kellega elan.Et toetuseandjad saaks mind eemale "futboolitada" nagu venelased ütlevad.Ehk leida tõhus põhjendus,miks mind kui kaasaga kahepeale kaheksa tuhat kuus teeniva leibkonna liiget tudengi majandustoetuseta jätta.Kuna tuvastavad,et elan pojaga sama katuse all, on kohe põhjendus olemas -poeg ise andku raha, palju isal vaja(?)Tunamullu just nii oligi:Beriti sissekirjutus kehtis,aga neidis viibis Beijngis,sest õppis ülikoolis.Kui meil oleks e-riik ka tegelikult, olnuks näha,et oma raha eest õpib ja elab pilusilmade riigis.Aga nüüd nõuti minult Beriti palgatõendit(?).Seoses mingi nadi abirahaga,mida niiehknii ei raatsitud maksta.Tegelt tahaks olla hoopiski terve inime,mitte mingi paluja. Ning mitte lugeda Maalehest sotsminni asjapulkade raporteid,et abirahade ja toetuste sajad tuhanded jäänud riigile,kuna polnud kellelegi maksta(?) No olgu,tundub juba virisemisena.Aga pole minu teema.Sest ülikoolis käimine on tugev promo minu kahele tulevasele raamatule.Esimene trükiproov saab olema eluloooline pihtimuslik teos "Tagasipööre".Mis kirjeldab insulti põhjusi inimorganismis ning kuidas kõik juhtus ja mis mu mäslevas, otse põhjaminevas hinges toimus ja millised siseheitlused mind vaevasid,kui nööri otsisin ja kohta nuputasin.Kus lahkuda.Siis tuli mõistus koju tagasi ja ütles,et kuidas su pere ja lapsed saavad ses majas elada,kus pereisa end konksu otsa sättinud.Aga see juba pikem ( küll mitte Krönungi) jutt ja viib selleni kuidas välja rabelesin,jalule tõusin.Ja astusin meie pere väikemeestega võistlusse,kes õpib kiiremini käima ja kes saab esimesena hambad suhu(?).Vahelduva eduga see competition kulges,nüüd oleme joonel e. võrdsel tasemel. Insultiraamatu järelsõnaks passib mu ülikoolimuljete ülevaade. Kuidas läksin tibikolledzisse,kus mehepojal stiimul olla sportlikus vormis,kalpsamaks Silva õppehoone viie korruse vahel (Mares on ka liftid)ja tudengina üleüldse igas tükis korrektse ilmega. Olla hulga hoolitsetuma väljanägemisega kui mõni kodo koti pääl peesitav penskar. Ametipost e. staatus, mis mulle mitte ei passi.Eluaeg tegus ja üsna toimekas,korraga kolmes kohas olla katsunud mees.Ja kui ma juba viimase okupatsiooni üle elasin, asi see siis ühte insultigi üle elada pole!Mees peab oma saatusest ikka üle olema.Ja veel teisegi raamatu valmis saama.Millel kaane peal kenas,Villu Tootsi ilukirjas nimi Mäng seisab.
Süzeeliin juba valmis ongi.Minu ajaloohõngulise raamatu proloog kirjeldab Johannes Vares Barbaruse õnnestunud etendust,perfomance,i Vaba EW astub ise suurde ja murdmatusse liitu.Seejärel saaks kirjeldada kuidas Eesti mehed,ka minu isa Eduard Polberg/Poldre saadeti Siberisse, tööpataljoniga metsa langetama ja sealt pärast rindele,kus moodustati Eesti Laskurkorpus. Stalingradi lahingut ja Kuramaa kotti peaks kah sees olema, sest taat seal müdistas-madistas. Kuidas punaarmee mängis,et vabastab Tallinna kaks päeva pärast seda,kui siit põgenenud eelmiste okupantide sõjamasinate maanteetolm on hajunud ning Pikas Hermannis trikoloor lehvimas. Peatükid sellest,kuidas Ivan Käbin mängis Johannest ja ENSV-d juhtis ning Kuusalu kolhoosis või Kostivere sovhoosis saunatamas käis ja pärast Moskvast tulnud Poliitbüroo korraldusele vastas:ENSV-s ei pea võitlema mingite kuritarvitustega soome saunades,sest meil on nendega kõik korras(?) Mängu ilu,kas pole? Edasi saab rääkida sellest,kuidas Valter Klauson, pärast Bruno Saul mängisid pea ministrit ja Arnold Green koguni välisministrit. Kuidas mina mängisin kolm aastat punasõdurit,kes relv käes täitis oma kodanikukohust ja kaitses oma suurt Kodumaad.Samal ajal okupeerides, pritsuauto rooli keerates, vennalikku Ukrainat.Kuidas Moskva mängis,et päästab 1956 ungarlased.Pärast,1968, ka Svejki kaasmaalased vaenlaste küüsist. Kuidas ma, juba naastes räpaste tsivilistinärude keskele, pürgisin meediasse ning töötasin end üles ajakirjanikuna.Suutmata ometi mängida, et õpin Tartu Ülikoolis eesti filoloogiks,kuna juba sisseastumiskursustel kukuti vestma NLKP juhtivast rollist ja peamisest kirjutajast,peasekretär sm. L.I.Breznevist isiklikult,kelle tohutu isiklik panus on taganud suure sotsialismiriigi enneolematu õitsengu ning vankumatu tee kommunismile. Talongimajanduse ja bensiinikriisi tingimustes mängisime,et vene inimese, s.t. meie elu on lill ja üleüldse igati muretu, kuigi toidupoodide letid peegeldasid teist tõde.Mängisime kaasa, sest ikka töötas kellegi lehma lellepoeg kusagil laos või hulgibaasis, kus oli kõike.Tulid külla mu Rootsi sugulased,oli pidupäev, laud lookas.Härmas vodkapudeli ümber toretsesid sink,sairakonserv,suitsuvorst ja vahel tiba kalamarjagi.Pea alati oli laual Kännu Kukk,vanade eestlaste nostalgiajook. Kristallkümmelit polnud veel taastootma hakatudki!
Ema kui eluaegne toidupoe müüja andis alati suurima panuse.Sest ikka oli õnnestunud nuputada lauale defitsiiti.Nappuskaupa,mida jagus poodide kaubatoojal vaid niipalju,et vaid kaupluste personalile jätkus:müüki panna polnud tuhkagi.Kas mängiti poodi?Ju vist.
Kujutan ette et rohkete faktide ja eluseikadega pikitud romaan Mäng ei saa olema halvema läbilöögiga kui Sofi Oksaneni Stalini lehmad,mis tänavu pälvis Finlandia preemia.
Seega:ambitsioone mul jätkub ning ega,s asjata ripu mu arvutinurgas raamitult tunnistus,et olen mullutalvel edukalt läbinud Loomingulise Avardumise Kursuse.
Eks mõelge teiegi,mida olete andmas oma Isamaale,mitte et-mida Isamaa annab teile.
Parimate tervitustega
teie Neemo.E. Poldre