EestiPoiss

tervitab-ebatraditsiooniliselt teist korda päevas.Käisime just Mimmiga Mooni Mammat haiglas vaatamas,kus ta insultist toibumas. Kõndis Mimmi abiga päris krapsakalt kõndimisraamiga piki koridori ja oli muidu tegus. Minu huvi oli oma visiidi ja kohalolekuga kinnitada,et Mammal on olemas pere iga liikme toetus.Mida mu palatiarst dr.Hille Leht pärast mu insulti rõhutas:mentaalse paranemise võti just siin.Ja kui patsient vaimselt toibub, hakkab füüsiski etemaks minema,mäletan.
Muidex,veike vigade parandus. Gurmeetoidu sisse läksid eile hoopiski peekon ja tomatid,et te teaks.Homse Joeli sünnipäeva eel käisime just Rahumäel kalmule lilli ja küünlaid viimas.Ja mina esitasin enesele vist tuhandendat korda küsimuse:kas mu poeg oleks elus kui mina oma vana kombe kohaselt oleks läinud tolgi ööl talle autoga vastu? Aga kuidas sobinuks isal seda pakkuda,kui sõjaväe-eelikust koolipoiss enam ammu lapsemõõtu polnud? Mäletan hästi me viimast,lahkumiseelset vestlust,kui vanem poeg küsis:Keila Kultuurimajas on minu sõprade korraldatud peoõhtu,kas tohin minna?
Loomulikult, kui seal Keilas ikka turvaline on.
Mitu semu on sõjakooli kadetid-nemad valvavad korra järele.Midagi ei saa ju juhtuda,väitis Joel.Mitte kusagil mujal pole mul sel õhtul kindlam, lisas ta(?).Minul seepeale vastuväiteid polnud.Suured mehed -ju siis nii ongi.
Aga karm saatus tahtis teisiti.Miks küll?
Ja mis mõte oli Taevaisal minu ellujätmisega?Kui juhe oli 2002.a. 7.aprillil (mu lahkunud isa sünnipäeval)pööningul lõhkenud,oli tunne:elu on läbi. Mine ja kraabi endale liiva peale.Vähehaaval-ca poole aasta järel- ärkasin ellu,sättisin paika krundierastamise poolelijäänud paprid,vormistasin isamaja tükkis täiega poeg Jensu nimele.Siis vaevasin pead oma vanale uunikumile MB-290 parima ostja leidmisega(garaaz läks Jensu maja tõttu lammutamisele). Seejärel taastasin oma õigused metskapteni paberitele ja autojuhiloale. Kogu minu paketist ABCDE jäid järele vaid vajalikumad ABE.Sest seda viimast nõuab Euroliit kui mul raskem käru autol järel...Kiirabi-ja tuletõrjeautojuhi õigused saan tagasi kohe kui viin ARK-i arstliku komisjoni paprid,et mu tervis tunnistatud taas kutselise juhi vääriliseks. Mida vaevalt et teen,sest isegi uue auto arvelevõtmine nüüd ligi 4 kilo maksab.Lõivud otsapidi taevas ju.
Muide,eile seenemetsas oli märkimisväärne hetk.Sarnaselt saatele Vox Populi,kus igasugu hullud raadiosse helistavad ja ullikeste mulli tõukavad, korraldas Vikerraadio foorumi:Millega muuta maailma paremaks?Keegi tibi leidis et peaksime rohkem teretama(?)No abiks seegi,aga paljalt tere ei muuda suurt midagi.Helistasin ja tahtsin öelda:küll aga muutuks maailm paremaks kui Euroliit saadaks koju tagasi kõik pan torumehed kelle kaasmaalased telekanali Rossija teatel on süüdi Teises Ilmasõjas.Kahjuks ei saanud moblaga ühendust.Minu küsimus ajaloo ümberkirjutajaile punavenest:Kelle poolaka allkiri lisandus toona Molotov-Ribbentropi paktile? Mind tõega häirib: sööb ja salgab kogu see endine Murdmatu Liit.
Vaat kui võtaksin kätte ja lisaks suurkoolis tudeerimisele(sest olen seda väärt)kirjutaksin bestselleri nimega Mäng milles kirjeldaksin värvikalt kuidas mängisime vabatahtlikku astumist nõukogude liitu,kuidas sujus Johannes Vares- Barbaruse asjakohane perfomance.Kuidas askeldas mängult iseseisva liiduvabariigi juhtimisega mängueestlane Ivan Käbin,kes jeesti kjeelt kõneldes mängis Johannese osa täitjat.Ja kuidas tema hilisem mantlipärija Karl Vaino hüüdnimega Kirill Vainoff mängis,et on kah üks eestlaste seast.Kuigi pani haridusministriks slaavitarist neiukse Elsa Gretchkina,EKP Tallinna linnakomitee instruktori, kes mängis et juhib Eesti hariduselu.Aga kuhu? Ja üldse on mängu-teema väga laialdane. Kuidas mängisime koolis,et astusime ELKNÜ-sse. Klassijuhataja Leili Sehver teatas: kooli ma ei lõpeta kui punast komsomolipiletit ei võta(?). Ainult kroonueelse autokooli läbimine polnud mäng:veoauto juhtimine Tallinna kitsastel tänavatel ja Toompea paljudes käänulistes nurgatagustes tuli reaalselt ära õppida.Majaseintelt krohvi ärakriimustamise hinnaga, sest tihti olid hoonevahelised pilud just sama laiad kui GAZ-51 porteauto veokastki.Mäng oli seegi,et justkui kaitsesin 1966-1969 oma suurt Kodumaad Ukrainamaal Hmelnitskis 57.Õhuarmee pommilaos teenides. Kusjuures kolme veosillaga ZIL-157 maastiku-tuletõrjeautot tuli juhtida mitte mängult nagu mu kaasteenijast turkmeeni lambakarjus, kes hoitud ja 37 tuhat km läbinud head autot kolmel erineval moel lõhkudes romula poole suundus...Esimene pauk oli õppehäire ajal väeosa väravasse,teine kärgatas siis kui taas õppehäire aegu pritsikuurist välja tuiskas,varustuse küljeluugid valla kui linnutiivad...Ja kolmas oli see juhus kui tagurdas 2-tonnise täis veepaagiga auto tagarattad meie pritsikuuri põranda sisse remondikanalisse.Ning siis,teise musta selli abiga, asus traktori S-100 Stalinets jõul neid sildu auto alt ära rebima...tahtes tõmmata autot trossiga välja trakatsi abil nii et ragin taga.Sain jaole, kõmatasin lahtise käega tal üle kupli ja saatsin kanalisse kive rataste alla toppima.Siis kamandasin rooli, raskeveo käik sisse ja gaasi andma.Välja mu lemmik ronis,ja rattadki jäid alla.Kuid kümne lamba eest ostetud juhiloal polnud juba siis etemat väärtust kui tänapäeval ARKi Pärnu juhiloavabrikust ostetud paberitel.
Mängust veel niipalju,et iga punapüha eel muljetasid poliitohvitserid isikkoosseisule saalis:meie ümber külades elab 20 tuhat bandeeralast,kes tulevad just pühade-eelsel ööl vene sõdureil kõrisid läbi lõikama.Olge valvel ja ärge tilkagi võtke - seda nad loodavadki et olete purupurjus!Täismäng,ma ütlen.Moskva ja Piiteri poisid naersid kasarmus pärast kahjurõõmsalt et oh mis loll jutt: KGB ei laseks sellistel küll rahulikult hingata ja tegutseda.Ja nii need mängud kujunesid.Kuni 1969 jaaniks pääsesin koju ning aastast 1974 mängisin juba et olen Õhtulehe reporter,pärast nooremtoimetaja.Kelle lugude ette pisteti lehe trükkimineku eel kompartei slooganeid,vahel isegi väljakirjutusi NLKP programmist või XX kongressi otsustest.Mängisin kaasa, minu nimi oli lugude all NB! parteipoiss ma polnud.Nii oli lihtsalt kombeks,et partei meid juhtis ja vastukobizemise korral pidanuks võtma lipsu eest ning triiksärgi seljast ja minema mängima hoopiski kärumeest. Mängu järgmine level eeldas mu astumist ENSV Ajakirjanike Liitu,kuhu pidin esitama oma trükitud artiklid ning sissesaamiseks vajasin kahe tubli parteilasest kolleegi Harald Haugi ja Leo Randmaa soovitusi, kes ammu mängu astunuina olid juba väärilised mängurid.Samas mu sõbralikud kolleegid-mentorid.Ja härrasmehelike geenidega edukad kaasinimesed/ mängukaaslased.Ühel omavahelisel hetkel pihtis Harald äkki:mind,vaeste inimeste last oli neil kerge kaasajooksikuks meelitada(?). Ju vaevas head ja südamlikku inimest endise hävituspataljoni liikme taak. Milline karm mäng/ lahingud tõsieestlastega olid tal jäänud seljataha enne kui verega kinnitatud ustavus ta peatoimetajatoolile tõstis.
Kogu teema pakuks ainest vähemalt näidendiks pluss romaaniks.Aga palju on veel vaja õppida ja läbi töötada enne kui Sofi Oksaneni loorbereile sarnaseid vilju saaksin lõigata...Kusjuures tema Finlandia preemia väärilisest teosest Stalini lehmad ma küll midagi extra fantastilist või ülitulemuslikku välja ei lugenuid.Väidan seda kogu lugupidamise juures tarmuka ja tubli daami vastu.Ju olen ise liiga palju kursis kogu tema läbikirjutatud temaatikaga et iga lõigu juures vaimustusohkeid ei pillanud. Oli häid leide ja tähelepanekuid,möönan.Kuid tihti juhtus ka ebaolulise kilbilesättimist.
Tegelge ajalooga,aga vältige selle ümberkirjutamist nagu äsjasel Moskvast naasmisel väitis/nõudis ka sm.Savisaar.
Parim kild tuli TV3 reporterile samas vastuseks minu eurosaadikult Indrek Tarandilt,kellelt küsiti:Mis me nüüd temaga peale hakkame?
Kohe on käes valimised.Näidake koht kätte Tallinna okupeerinuile!
Möönan,et nii eksprompt kümnesse poleks suutnud vastata kuigi paljud.
Millest kohe ka noorele Tarandile kirjutasin ja e-mailiga saatsin.
Olge siis sügiseselt tragid ja ettevõtlikud !
Ikka ja väsimatult teie
Neemo.E.Poldre