tervitab pea nädalase vahega taas.Heia-Heia!Ja muljetab mis toimunud,mis teoksil.Läinud nädalasse mahtus esmakursuslaste teeõhtu koos põgusa tutvumise ja mõningate mängudega.Hakatus oli muljetavaldavalt boheemlik.Kutsuti teatud ruumi,seal rippus sedel et lugu üle viidud järgmisse,sealt õpilasesindusse ja sealtki tagasi auditooriumisse 116,kus ust lukustav lektor teatas:siin küll midagi ei juhtu(?)Kui tudengitoas kesk lõbusaid noori pluss tühja pandipakenditaaraga täitunud kaste ning suurt hulka arvuteid,küsisin,kas luuremänguga tegemist kus kase taga kivi all on sedel kuhu nüüd minna -vat siis suundusimegi sinna tagasi kus midagi ei toimuvat ning toimuski!Toatäis oodanud plixe ning (paari poissigi) valgus sisse kus kukkusime mööbeldama ja toole-laudu ringi sättima.Poleks mu teemagi kui kutid ei hoidnuks eemale ning lasknuks naistel tõsta ja sebida. Pole ma akadeemiliste tibide seltsis palju olnud ning tahtsin lonkava härrasmehena ikka asjaline olla.Saingi veidi,et mitte häbi tunda.
Mängud olid sellised:mind valiti ühe võistkonna vanemaks/Ainsa mehena/ olin vähe häbelikult päri,tõdesin:joosta ei jaksa.Seda me ei sunnigi,naersid seelikuis kaastudengid.Igaüks pidi end lühidalt tuvustama enne starti.Mina ütlesin,et kummalise mehena õpin toimetajaks,olnud ilma kõrghariduseta peatoimetaja ning kirjutanud veerandsajandi kestel kõnesid/ettekandeid koguni kolmele ministrile.Ja lõpuks ületöötamisest saanud insuldigi.Kuigi mujal,hiljem.
Nüüd on paslik meenutada vana luuletust:
Ära ilmal valu kaeba,ära nuta pisaraid
sest et kuri ilm ei usu,et sa nõnda haiget said.
Keegi plix teatas seepeale,kui insulti mainisin,et tema jäävat oma haiguse tõttu kuue aasta pärast pimedaks,teine kilkas:aga mul on neli neeru!
Sain teada,et mõned noored minu konstateeringut kurtmisena võtsid,ning tajusin,et vääritimõistmise võimaluste pärast enam kunagi seda õnnetust ei maini.Las moodsad inimesed arvavad,et ma GHB laksu all autoga kraavi põrutasin.Kui neile see variant rohkem passib..
Võistluse üks elemente oli selline:mahutada suhu niipalju viinamarju kui vähegi võimalik ja öelda:Tallinna Ülikool.Nalja sai kuhjaga-15 marjaga kõnelda suutnu võitis! Siis nõuti meilt uute mängude väljamõtlemist:Mina pakkusin välja kombinatsiooni:võistkondade noolevise pluss sõnade äraarvamine tahvlil kus esimene ja viimane täht märgitud,punktiir vahel... Kuid teiste pakutud millegagi meelde ei jäänud,sorry.
Vajalikku teavet jagati kah,paaritunnise "teeõhtu" käigus pakuti snäkke ja karastusjooke lisaks viinamarjadele.Eestvedajad olid lahedalt aktiivsed kui uute patareidega Duracell-jänkud.Tundsin end hästi, vanusevahet justkui polnud.
Hiljem kodus märkasin,et vana pedant leidis taas ühe vastuolu:kuigi meie infotunnis pajatati palju igatmasti toetustest õppureile ja extraabist vaegureile,pole meil midagi eriti loota esimesel semestril.Vat üks koolitet sotstöötaja pidanks sellest alustamagi-õppige koolitee hakul hoolikalt,teie hindeist olenevad 2.semestril vast võimaldatavad stipid ja abirahad.
Aga see selleks.Mul lihtsalt meeles,et Maalehte kirjutasid sotsminni töötajad alailma:riigi toetusrahad jäid jälle kasutamata,sest keegi pole küsinudki(?) Kas infi kinnihoid on kokkuhoiu koht,küsiksin mina.
Aga Eesti riik on särtsu täis:äsja selgus et pooled Eesti Energia (vanemad) voolumõõtjad valetavad mis hirmus! see selgus siis kui riik hakkas EE kassast meie sinnatassitud miljardeid dividendideks krabama.
Aga eilse päeva puhkasime Liizaga kuninglikult Lahemaa seenemetsades. Mina rohkem auto parkimiskoha naabrusi kammides,mu tegus kaasa nö platsi seentest puhastades.Õhtu krooniks saabusime pealinna karmis paduvihmas, koju jõudes säras jälle päike sügistaevas.Restorani gurmeetoit oli see,mis superkokk Liiza poolt õhtulauale serveeriti:singiga maitsestatud kukeseenekaste,millest paremat on raske välja mõelda.
Nägesh siis seks korraks
parimate tervitustega
teie Neemo E.Poldre
Sunday, September 13, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment