EestiPoiss

õhtusse on lasknud päevakesel veereda.Rahulikult,sujuvalt,pingutamata ja lõdva randmega.Kiire sõit tõukerattal Nõmmele.Panka ja turule ning tagasi. Ning siis noored kartohvlid potti ja heeringaga põske.Suvetoit misugune!
Nüüd uurisin oma uitmärkmeid,mis talvel ja varakevadel väikestele lipikutele tähendatud.Näiteks selline.Vene tibi :pole vahet,mis värvi on Bentley,peaasi et inimene on hea.Ja värskeim,Maalehe lugeja harimiseks: KEDA ELU ON PITSITANUD,JOOGU PUDELIST.
Veel üks moodsa aja isemõtleja tähelepanek:
Alati leidub keegi,kes sinu eest töö ära teeb on mõne jaoks täitsa bingo!Ent mitte mulle-olen toksinud ajada ikka rida,mis mulle jõukohane ning ka meelepärane.Sestap olen omaarust tulnud läbi elu kui nuga võist,kuigi vahel olnud kõvad tükid ees (sees). Huvitav on nentida,et kuigi tobe ja murettekitav on uue vabariigi aegu see pandipakendi tagastamine, mis, paistab,et ongi rohkem Teise Eesti rida:eales ei peatu korralikum mersu või bemu maastur taarakuuri ukse ees(?) Ja miks peakski.Ma olen isegi varemalt, aktiivse tööelu perioodil toppinud koduse taara kilekotiga oma G-wagoni juhiistme seljataha põrandale ning linnas sõites silmadega ,mõnda geoloogi- pudelikaevurit jahtinud.Toompuiesteelgi toimetusemaja ligidal olnud mitmeid mälestusväärseid kohtumisi mõnegi haletsusväärse kurva kuju rüütliga,kelle juures olen dziibi kinni pidanud,vabandanud ja küsinud: kas tohin teile oma putlid üle anda? Kõik mu väljavalitud avalikud sanitarid on lahkesti vastu võtnud ja tänanud.Üks papi,ise taarakottide tassija, küsis isegi: kas tahate kilekotti tagasi? No ei,muidugi mitte,ütlesin vabandavalt -võõras mees ikkagi.Mitte mõni isiklik prükkar...
Nojah,nüüd olen siis minagi ametlik taaraklubi liige.Kellega putka juures passides ja valvemehaanikut taaramasina igapäevast ummikut likvideerima oodates kõiksugu huvitavaid ilmaasju arutatakse.Nädal tagasi olid arutlusaineiks imeväikesed pensionid muulastel,kes oma tegusamad tööaastad kusagil Siberis maha möllanud on.Mina pakkusin oma teadmistepagasist välja versiooni,et kuuldavasti juba jaanuaris kirjutati alla leping Venemaa ja EW vahel,et punavenes ja üldse murdmatus liidus rassinud inimesed saavad oma väljateenitud pensioni siin kätte,kuna Kremli peremees lubas rahad üle kanda...Nii head lapsejuttu polnud mu sõbrad - muulasgeoloogid ammu kuulnud.Lausa ime et ma oma ajalehest pärit hariduse eest nahapeale ei saanud(?) Täna tuli jutuks Hodorkovski kinnipanek.Anna Politkovskaja saatus,keda läbi optilise sihiku uuriti.Meie taaravastuvõtu lahendamatud probleemid jpm.Ja siis küsib pikakasvuline, abituriendieas noormees,kuidas tema semust võiks saada ajakirjanik?Ju olin just vene mehest vestluskaaslasele öelnud,et ma ajakirjanikuna Impressum-klubi üritusel viibisin,kus tahtnuks küsida-miks kod Suurahv ei võitle rahvuskaaslase Hodorkovski vabastamise eest?
Uudistasin,mis teema või eluala oleks kuti semule eriti hingelähedane. Poliitikast ja spordist huvitub,teatas. Spordiajakirjanikuks saaks sedasi,et kontakteeruks teemakohase väljaande toimetusega ja pakuks kaastöösid aktuaalsel teemal -mingid lood,milles avalduks kirjutaja omanäoline vaatenurk või arusaamad alast kui niisugusest. Ent praegusel ajal kui toimetustes hoogsad koondamislained tegijaid-kirjutajaid tänavale uhavad, on kõige raskem löögile pääseda,arvasin.Diskussioonis võtsin juba päris mentorlikud tuurid, enne kui hakkasin otsi kokku võtma.Ega ma elu õpikut ikka kirjuta,leidsin. Lõpetuseks pakkusin,et leidku noormees see oma rida(oma tee) ja ajagu vagu visalt edasi,süvendagu asjatundlikkust ja teritagu mõtteid.Küll siis oodatud edu ja läbimurregi tulevad.Peaasi on õige teeotsa avastamine, visadus ja edasipürgimise-huvi.Omadest kogemustest räägin, enda nahal järeleproovitud värk,noh.
Ega,s midagi.Kui magistrantuurist kord räägime eks pärast ole šanssi endast nooremaid utsitada....
Lehva-lehva,ikka
teie optimistlik Neemo E. Poldre