Käidud siis Rakvere teatri külalisetendusel Tallinnas Vene teatris. Kuigi mu kaine autojuht Liisa alles puhkusel ning poeg ja minia viibisid ühel sugulasringi õhtusöögil nii et kasutasin oma lemmiktaksot firmast Takso24, mis ikka soodsa abikäe ulatab kui vaja.
Vene teater kus pole käinud oma tosinkond aastat hämmastas hubase kohvibaariga allkorrusel, mis oli tavatult õdus. Kärkisin lauale piisakese Martelli mis tähtsa sündmuse puhul igati paslik. Baaridaam Leenake oli abivalmis ning tõi mu lihapiruka ja salatiampsu ise lauda.
Teine üllatus tabas mind saali sisenemisel kui piletöör pärast kontsu rebimist kargas minu ees saali ning pani minu tarvis toolikese esiritta. Öeldes - ega te sinna üles ikka roni, mis oli tõsi. Kusjuures ei Linnateatris ega Tallinna Draamateatriski pole keegi huvitunud kuidas sandike püünele pääseb.Alati saan kinnitust et vene inimene on kaastundlikum natuur kui mu rahvuskaaslane iganes.
Olgu asjast rääkides öeldud seegi et teatritükk Leegionärid ei täitnud mu ootusi. Joosti lati alt lihtsalt läbi, sest Sinimägedes peetud surmaheitlus väärinuks hoopiski tegusamat lähenemist. Pool etendust oli läbi kui tabasin end mõttelt et kaua see proloog siis kestab. Lihtsalt lugu kippus venima. Muidu polnud viga, aga näidendi kirjeldus mida kunagi pärast esietendust lugesin oli nii ahvatlevalt kirjutet, et tõstis mu ootustelati kõrgele.
Pealtnägija saates vestis oma vähiga võitlemisest lauljatar L.L. Väga sümpaatne jutt, mis klappis ka minu mõtteilmaga - tuleb teha rahu oma haigusega, mitte pidevalt mõelda et mis juhtus ja miks juhtus ja mis nüüd saab...Meenutan,et vanad kreeklased näiteks teadsid et kui inimene tahab enda eest hoolt kanda, peab ta arendama nii keha kui vaimu..Mõtisklema-kirjutama ja harrastama kehalist liikumist, neid kolme koos aga saab kasutada kõikide haiguste raviks...
Selle targa mõttega poebki põhku ja lahkub ööunele
teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment