guru ja teine isa mulle. Sest toimisin Lauri Nebeli kombel, kes lavakasse sisse ei saanud ning läks teatrisse lavatööliseks ning pääses sedasi näitekunsti viljelema, lausa lavale. Nii läksin minagi kindla suunitlusega tööle Ajakirjandusmajja, toimetuse autojuhiks. Mu kohtumine hea Haugiga oli aga puhtjuhuslik ning määras mu edasise saatuse. Eelmine sohver oli juhiloa pudelisse pistnud ning nüüd ootas ka järgmine Volga. Ülikoolimõtted polnud peast läinud, kuigi polnud päris kindel kas mu tehnikumiõpingud enne äkilist armeesssekutsumist olid ikka keskhariduseni välja vedanud. Nii ei olnudki tahtmist kippuda suurkooli pärast käimist Tartu ülikooli ettevalmistuskursustel, kus kuulasin lolle .loenguid kompartei ja sm LIBRE juhtivast rollist mida olin omandanud kolmel aastal armee poliittundides mille veetsin vene solbaku vormis.Ja seda jaburdust pidi omandama õppimishimuline ajakirjandustudeng...
Kui minust sai toimetuse, aga peaasjalikult peatoimetaja isiklik sohver, istusin tööajast pikki tunde raamatukogudes end harides ning toimetusetubades lugusid kirjutades,ei jätmud vahele ühtki Henno Meriste keelekoosolekut ega peagi alanud soome keele kursust Ajakirjanike Liidus Pikal tänaval, kus me vägesid juhtis üks lugupeetud mees Elmar Nittim.
Veel Haraldist.See vaikne,tasakaalukas ja kõigi vastu heatahtlik toimetusejuht nimetas mind pidevalt juhtivtöötajaks ning hoolis kui oma pojast. Kelleks mind tema vanad sõbrad ja lahingukaaslased ka pidasid, sest paljudel tähtsatel koosolemistel seisin Haraldi kõrval, lipsustatult ning püksiviikidega. Eks olnud seegi lugupidamisavaldus et peatoimetaja soosis minu tundidepikkust töölt äraolekut ning käis linnas jala kui autot polnud, sest ta tähtsal autojuhil olid muud tegemised...
Minu pidupäevadeks olid pikad sõidud Tartusse,kus elas Haugi ema ja Põlvasse,kus elas ta venna Ahti pere.Tõnismäele,Haugide korterisse juhtusin ma aruharva, sest abikaasa Magda põdes vist vähki ning jõi valude leevendamiseks ära pudeli viina päevas.Ääretult kurb oli teda vaadata kui hallide silmadega ning värelevail jalul toas tatsas.Ju tahtis Harald mind sellest vaatepildist säästa kui koju eriti ei kutsunud.Tema piinatud näos võis veel aimata kunagise ilu varjundeid,kahju,et ma daami noorepõlvepilti näha ei palunud...
Poliitikalainele siirdudes.Paljudel on tekkinud küsimus,miks vene äärmuslased rihtisid oma 20 aprilli miitingu Toompeal just Hitleri sünnipäevaks-on see austusavalduseks aatekaaslasele,mentorile või midagi muud küsib oma koduvenelasi suurte rahadega ahistav paadikapten, kes on justkui hea meelega sättinud kümne eesti rikkaima inimese sekka 6 /loe kuus/ venelast.
ikka teie Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment