Minu nö peremees Sannamees oli pikakasvuline,rõõmsameelne heleda peaga noorepoolne inimene, kelle sohverdamine oli lausa lust ja lillepidu.Eriti huvitavad olid need suised nädalalõpu-õhtud kui viisin pealiku Tartusse sugulaste poole.Ta kraamis taskust rahakoti ning eraldas mulle kopsaka summa rublasid, öeldes-vabanda, venitasin su töönädala pikemaks, näe siin on kompensatsioon. Algul vaidlesin ikka tõsimeeli vastu, kuid sohvri pisuke palganumber sai ebamugavustundest võitu ning sirutasingi käe minu meelest mittetöise tulu järele...Sest oli lõbu sõita tudengilinnast tagasi, linna piiril hääletamas sadu näkke kes kena uut beezi Volgat tühjana vuramas nähes lausa kargasid sõiduteele.Lausa oligi mul litsilõks nagu tänapäeval öeldakse.Oma viimasel tööpäeval loobusin sõitmast garaazi ning ärandasin oma ametiauto,võttes kaasa pruudiraasukese Silvi ning keerates rattad Anna ja Peetri peale mis on tänagi tuntud suurasumid Tartu lähedal ning kus elasid mu südamedaami sõbrantsid keda oli meil tingimata vaja väisata enne mu kolmeaastast vene sõduri sundelu traataia taga. Panime uhkelt pidu kuid joomasena ma siiski rooli ei tükkinud et mitte pilada loodetavat mõnusat autojuhielu punaarmees.
Nu vot, kolm totrat aastat keset va arutut inimkarja möödus siiski ning lõpuks olin ma tagasi kodus ema, isa ja armsa õeraasu juures . Ning mul seisis ees töökoha valik.Loomulikult põikasin ma sisse endisse roolikeeramise paika, liha-ja piimatööstuse ministeeriumisse. Kus aseminister Sannamees oli varmalt nõus oma minu asemele palgatud sohvri vallandama sest seadus nõudis et sõjameest peab demblisse minnes elik erru saadetuna ennistatama tema ametiposti otsa. Nii taheti mindki kui head sohvrit mehistununa ning pritsiauto roolis külma vett ja vilet saanuna tagasi. Olin aga uhke ning väitsin peremehele et ei kavatse jäädagi rooli/barankat keerutama ning läksin vastu oma saatusele Ajakirjandusmajas.Kus mind võtsid vastu majandusjuhataja Tipuli Saar ning seejärel peatoimetaja Harald Haug, kes lühivestluse järel saatis mind Tihase t garaazi ühe päris kobeda, Eesti lipu sinise Volga järele, millel oli regnumber 34-37 ESZ.Kui olin sellega mitu head aastat vuranud, saadeti mind Moskvasse keskkomitee uhkesse garaazi musta eksportVolga järele.Peab ütlema et kui aseministrit kärutada oli lust, siis uues ametis ajakirjanikega ringi sõita oli lausa lust ja lõbu.Sest nagu öeldud, olingi pigem peatoimetaja isiklik sohver, kes pidaski mind justkui oma pojaks ning hoolis igal sammul, sest oli igatsenudki vist poega aina rohkem kuni saabusin mina.Sestap polnud ime et tubli mees minustki ajakirjaniku koolitas kui aeg oli küps.Selle eest olen talle, manalamehele, tänulik tänini, olgu tal elu kerge seal taevases riigis.
Kel aga elu raske, on putinlased.Kes päevast päeva ukrainlasi vaenavad ega suudagi lõpetada.Kiir -mõisavalitseja, Kiir- köster, hüüatasid koolivennad kultusromaanis Kevade. Venelane- rahuvalvaja, venelane-eurooplane kiljatab kogu maailm.Ja tuumab, et kas rahuvalvaja või elik eurooplane sõidaks täna tankiga külla naabrimehele või teeks muid sigadusi.Mõtle sinagi selle pääle, armas lugeja, pakub paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment