Selgus et polnud oma tegevust kooskõlastanud ning profifloristilt tuli noom-noom kärmelt. Sest me pere lille-ja aiateemad on privatiseeritud, lubatud vaid selleks kvalifitseerunud tegelase kätte. Kuna minusugune invavennikene pole siseringis ega tunne asja, selgus, et potipõllumehe potikestes mingi aiasaadus ei võrsugi.No hunt sellega, katsetada ikka tasus. Seda enam et kasvastuslik mõju naabripere pojukestele oli olemas.Pean nüüd olema valvsam oma toiminguis. Mäletan et kui remondiajal lasin pesemiskabiini seinale ohutuskäepideme kinnitada oli sama kooskõlastuse-puudumise jama.Nagu ka hiljutise pealtvaatamise-prillide tellimisega.Tahtsin nimelt saada taolisi raame nagu kolleeg Hiibuse Hugol, millest vanameister sujuvalt üle vaatab kui okulaare vaja pole.Mul samuti sageli oma heade Hugo Bossi miinusprillidega probleeme et neid tuleb lähivaatluseks kuidagi ninajuurele langetada.
Ainus millega muret pole on õhtune uinumine, sest viin unehõlma minekul mõtted noorusradadele kui vene armeest naastes endise ameti manu tagasi kippusin. Juhtus ju nii et koolivaheajal Staadioni t aeutolaenutuses kummitehnikuna tööl käimisest sigines tarve tehnikumi astudes minna kutselise juhi autokooli.Teadsin ju et vene armeest pääsu pole ning tahtsin tingimata sattuda sinna C-kat juhiloaga. Kolmanda liigi sohvrina oli mul suur lootus pääseda reasõdurina murdmatu liidu põhjatus mudas roomamisest. See, et ma pärast veoautojuhina autokooli lõpetanuna, kergemat ametit ihkasin viiski mind tagasi Tallinna Sõiduautode Parki, mis oli sündinud autorendifirma Prokat asemele ning sama kaader seal ka jätkas.Meister Kõll oli saanud kolonniülemaks ja tema mind tundes tööle võttiski, usaldades esimesel töökuul mu kätte eksport-Mosse vaguni.Aga teisel juba tuttuue Volga, määrates peremeheks liha-ja piimatööstuse ministri noore asetäitja , vaid neljakümneaastase mehe. Suure juhi asemiku nimega Sannamees.
Homme mu lugu jätkub
lubab paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment