EestiPoiss

Musketärid
versus kuninga kaardiväelased,mõtlesin äsja kuuldes uudist,et KaPo arreteeris keskkriminaalpolitsei ühe  juhtivametniku,kes samuti krabas altkäe nagu nende väärikad kolleegid rikutud mainega poliitilisest politseist.
Rikastumine iga hinna eest on ju riigivalitsejate poolt seadustatud lipukiri,sealt ka tegutsemisind ja -julgus.
Lõbusamalt lainelt niipalju,et eile sain bussi oodates meeldiva elamuse.Teel olulisele ülikoolikonverentsile
Quo vadis,Eesti ajakirjandus sain Hiiu bussipeatuses kokku rühmatäie särasilmsete mudilastega kodu  lähedasest lasteaiast me tänavanurgalt.Kahest kasvatajast noorim,mittemidagiütleva välimusega näitsik,tegi  titadele testi,küsides mööduvate autode marke.Lõbu oli laialt,kõik püsisid paigal ja jälgisid liiklust ristmikul. Valdav enamus Euroopa autotoodangust oli neile tuttav,oh üllatust.
Teine üllatus tabas mind konverentsil.Kui Tallinna ülikooli õppejõud Kristi Vinteri ettekandes Lapse sotsiaalkultuuriline areng ja meediakasvatus koolieelses eas toodi näiteid lasteaia elust enesest.Kus poiss mängib kodu ja pakub plikadele-SINA OLED MU NAINE JA SINA ARMUKE...Teisalt hakkaja tirtsuke teatab-mina olen strippar ja teen poolpaljalt postitantsu,aga teie topite raha minu pepuvahele...Ma ei pakuks rohkem näiteid,küll aga teadustaks teile,kallid lapsevanemad,et juba on paljudes lasteaedades alanud meediakoolitus.Selle tarbeks valmistab lasteaednikke ette tlü eelkoolikasvatuse programm.Mõistan sellise vastukaalu vajadust,sest nagu toonitati-saadet Tantsi tagumik trimmi ei tasu vaadata lastel.Massimeedia küll  serveerib seda ja teist,aga kes eristab terad sõkaldest.
Heaks selekteerijaks on näiteks Oivalise ajakirjanduse preemia.Mille andis uuele laureaadile üle Daniel Vaarik,eelmine auhinnatu.Saajaks oli nägus mustapäine Tuuli Jõesaar,tähelepandavamaid naisolevusi  terves saalis.Persoon,kes 6500 eurose preemia välja pani,oli meediamogul,kohalik nö oligarh HansH.Luik. Kes aga  päeva esimese ettekandja Perugia ülikooli prof Paolo Mancini klassifikatsiooni kohaselt mürgitaks lugejaid, rõhudes poliitikale ning kapates oma lemmikratsul-kinnisvarabisnisel.Tegelt kõlas see väide idaeurooplaste pihta,kus Peter Kellner,rikkaim tshehh haldab juhtmeediat,kindlustust,kinnisvara ning pankasid. Mis pole imekspandav,sest kelnerid ja taksojuhid olid ka mu eelmises elus väga varakad ning eriti lugupeetud ühiskonnaliikmed.Keegi Gloria kelner ehitas isegi kena häärberi me järgmisele tänavanurgale Vabaduse pst ääres,kus täna pesitseb teine lähedalasuv lastepäevahoid.
Rõõmusõnumina pealinna roolihoidjatele pakun välja,et pealinna trammiliiklus näitab hääbumise märke.Teel Tondilt kesklinna märkasin poole kümne paiku hommikul bussiaknast vaid kaht nr.4 trammi vastassuunas liikumas.Tee oli vaba neljarattalistele sebijatele nagu lootis kunagine linnapea ja rallimees Leppikson,kes plaanis vastikud rööpad üldse üles võtta.Sest mis kiiruskatseid sa hing rööpmetega risustatud trassil ikka teed.Raputab sisikonna segamini ja juhib auto vastu poste,arvas ta.
Mina jälle arvan veel üht-teist .Eilse väga põneva sisuga ja hariva meediakonverentsi sloganiks võinuks vabalt olla ka Kuhu vadid,Eesti lapsajakirjandus. Aga see teema tõstatus minu eestvõttel vaid lõunalauas Piret Taliga, kus pakkusin välja selle sotsiaalmeedias kollase ajakirjanduse kohta sündinud termini,sest kui  ajakirjanikul/autoril on kahekordne lõpetamata algharidus,polegi muud tarka öelda.Daamid viisid kohe jutu sellele,kes tippajakirjanikest on saanud kätte kõrgkoolidiplomi pärast kahekümneaastast või enamatki tudeerimisprotsessi.Kuna mu jutt on avalikuks kasutamiseks ning tsensuurivaba,teen ise sisemist tsensuuri ning ei nimeta neid kahte,kelle lugupeetud nimed jutust läbi käisid.
Eilsel konveretsil sai väärilist au tuntud bloggerdaja Daniel Vaarik,kelle Memokraat pole mulle paraku küll muljetjättev ajakirjandus.Lühemalt ning vähemate targutustega ning ilma poliitikute segava osavõtuta,oleks mu soovitus.Toimetuskolleegiumi väidetav osavõtt postituse eel pole hädavajalik,kui oled töötanud pikalt toimetajana. Ka keeletoimetaja ning peatoimetajana ainuisikus ning nüüd nautides vaba hingamist, seda head tsensuurivaba õhkkonda.Mina olen veendunud, et oma elukogemuse mätta otsas vajan vaid heatahtlikke lugejaid-kaasamõtlejaid,kelle tarvis katsungi jäädvustada kogu seda aja kaja,sidudes meeldejäävamaid seiku Eesti elust,päevasündmusi  oma pere tegemiste ja toimetamistega,jätmata tähelepanuta ka koduse noore põlvkonna sirgumist.Sest ju on neilgi kunagi hiljem hea lugeda,milliseid tähelepanekuid nende arengus tegi vanaisa.
Lõppsõna. Tulevased neiud ja emad lasteaiarühmast.Palun,ärge mängige Meeleheitel koduperenaisi,  nagu eile kuulsime.Elu pole üldse nii hull nagu seebikad näitavad.
Selles on veendunud teie elunäinud
paadikapten Neemo E Poldre