EestiPoiss

Sarimõrsja
on uudiskeelend,mis sündis eile hommikul mu peas kui sõitsin bussis Aroni ArvutiAkadeemiasse TPIK,is et saada veelgi targemaks ja nutimaks moodsa lustikummuti kasutamise teemal.Et suudaksin toimetada kodulehte,võtta ära, parandada ja lisada lugusid,vajadusel ehk tiba kujundadagi.
Kuidas siis sündis see sarimõrvari kõlaga ametinimi kellelegi Merlele,kes just pihtis meediale oma muret. Läinud kord ühele mehele koduEestis,kordas südi noorik seda siinsamas,siis põrutas Hansude ja Gretede maale ja lahutas.Juba teistkordselt. Nüüd aga leidnud sealt järgmise ohvri,sest ju jätkab kondori lendu  elumere lainete kohal ja otsib jätkuvalt  ohvriks neid meha, kel elutormidega võideldes jõud raugeb ning kes kerge saagina ta küüniste vahele satub-tahab ta ju uuesti endaga abielusse ühte meest rebida.Aga ei kodumaa ega Saksamaa perbürood taha sarimõrsjale anda nö abieluvalmiduse-tõendit.Nüüd peab hakkaja näitsik importima oma järgmise ohvrikandidaadi taas kodumaile et teda siin rõngastada.
On mõnel ikka muresid,ma ütleks.Teine tibi kütib eluaeg,jääb aga ikka vanatüdrukuks.
Muresid on ka noortel sõjainvaliididel,vaatamata meil toimivale maailma parimale sotsiaalabi süsteemile. Oli juttu 4.mai Epl-is,kus lastekodu kasvandik, ilma sugulasteta, üksielav  ja afgaani sõjas jalatuksjäänud Aleksandr Issajev viidi ravilast koju ja jäeti ratastoolis istuma pooleks aastaks,ilma võimaluseta väljuda värsket õhkugi hingama või eluks vajalikke asjatoimetusi tegema.Sellise saatusega pidi ta ju arvestama kui sõtta läks,arvas eakaaslasest mees-tsiviilkodanik.Mina,kaugel haletsusest,haaraks puusalt ja laseks Coltil öelda, mis asjast arvan.Sigadusele reageeriks ma kuuliga,et kõrgetest asjapulkadest valevorstid ei kilkaks surnute ja vigasaanute puhul-Kedagi ei unustata.Oma rahakotti ja heaolu ei unusta nood Elu Peremehed,nagu tunnustavalt märkis Juhan Smuul.
Kohtutäiturid,need meie aja pühad lehmad,jäid nüüd ise sõrgupidi seadusepügalate vahele kinni,olles korraldanud lõbureise nagu ametisõite.Ettevõtluse õilsa sildi varju need luksreisid ju ette võeti,ning siis vahele jäädigi.Süütunne neid kindlasti ei vaeva,sest ühiskonna raisakullid ei oma moraaliraasugi.Loe lisa kuidas nad hädasolijaid vaenavad,minultki üritasid kord poja parkimistrahvi mu autole topelt välja nõuda.
Küll aga vaevab vist süütunne rahvuskaaslaste kuritegude pärast sm Kanajewit,kes ilmsesti maamunalt   ärakaotamise eesmärgil soetatud Kawe keldri kuulsusrikast ja kurba maja tahaks maha  lammutada,sest seal KGB piinakeldris on nii palju kurbi mälestusi sovjeti salapolitsei poolt sandistatud või mõrvatud  eestlastest.Endine tulihingeline kommunist jas derzaavainimene,punalipu lehvitaja ostnud selle kvartali paar maja ning nullib neid nüüd hoolega.Kunagine Tallinna sadama ülem on seletamatutel asjaoludel moondunud miljonärkapitalistiks,kes omab Jõelähtmes,merekaldal lausa ehituskeelualal luksmaja,mille eest nihutati merepiir eemale pärast rahalist lepet kohaliku nutsumaia vallaemaga,nagu meedias selgitati. Abitud rahvuslased kaabivad rikkuri uksetagust,et jäetaks ehk alles maja fassaadki ja keldrinurk,kust karjed välja ei kostnud.
Kas kurtjate hääled kostuvad kõikvõimsa kompartei kasvandiku Anatoli kõrvu,pole teada.Sest Eesti Rahariigis pole kohta aadetel,on vaid raha ja väga palju raha.
Kuidas teil selle va kõbinaga lood
küsib paadikapten Neemo E Poldre
P.S. Eileõhtune pojukeste,juba kuueaastaste sünnipäevapidu oli kui lahe ja lõbus perekonna kokkutulek.  Ka väike Hendrik otsustas olla tasemel kui koos meie pere poegadega kogu majas möllas ja mürtsutas. Jalgrattaist oli rõõmu kõigile kolmele,sest Patrik kui suurim sai vingeima,Sebastian kohe järgmise ja tema vähekasutatu mis kui uus,liikus koos puruväsinud Hendrikuga isa autos  hilisõhtul Lilleküla poole.