EestiPoiss

Nomenklatuursed seltsimehed
eilses ja tänases Eestis,nähtuna läbi Virkko Lepassalu pilgu on vaid medali üks pool.Teisele sätiks mu armsate kaasmaalaste kombed,mis tulnud meiega sovjetiajast ning rännanud ülelaheriiki küprokipanejate/Eesti ehitustöööliste lainega.Keda rahvasuu kalevipoegadeks kutsub,sest vastav seebiseriaal tutvustas nende eluolu uues koduriigis.Mis mind seejuures häirib-et mitu korda kuus tuleb pressist lugeda kurvastavaid sõnumeid sellest kuidas külalised end sisse on seadnud-kui parajasti mõnd poekest ei tühjenda,võetakse lont umbe ja karatakse kettasse,kust naabrite politsei neid välja rebib.Kõntsakiht ju ikka mujale liikumas,nagu ütlevad paljud mu tuttavad venemaalased oma siiakaranud mõrvarite ja kaakide kohta.Kriminaalne Venemaa seepärast üks lahe eluolu saade ongi,et kõige laisemaid tippkurjameid tutvustab-neid,kes tapavad näit Kaasanis ja Moskvas ega viitsi üle Narva silla tulla.
Tervendavat vahelugemist ka. Eile teatati,et Hiiumaa,meile kõigile armas,on valitud 15 maailma parima saare hulka,mis laiadele massidele suht tundmatu ning loodus alles rikkumatu.Palju oli nimistus leide nii Portugalist,Hispaaniast jm.Ka soomlaste Ahvenamaa, üks minu viimaste suvede unistusi,tuli tuttav ette.Ja uhke tunne südames,et me pere lemmikpaik nii kõrge tunnustuse sai.Hunt väänaku neid,kel plaanis me saarte põlist rahu rikkuda mingite jubedate sildadega,mis kaakide hordid sinna suviti möllama päästaks.Praamisõit ikka omaette romantika ning mõtlemisvõimeline seikleja tuleb sellega ikka toime.Siinkirjutaja ju ilmselge näide,sest juba sitastest seitsmekümnendatest tänini pole olnud probleemi, häda mõistuse pärast. Sovjetiaja karmidel päevadel võtsin lauasahtlist pitsatiga komandeeringublanketid ning lähetasin oma Liisa koos kolme lapse ja iseendaga suvisele tööreisile saareriiki.Lipsustet härrasmees oma ametiVolgas oli piisavalt usaldusväärne,et mitte kobizeda.Ladal paluti küll hilisöise praamireisi eel sabaruumi luuk avada,et avastada peitupugenud piiririkkuja,kes pagenuks ülemere otse Rootsi kunni manu.Kedagi mul tavaliselt kaasas polnud,vahel kast õlut ja mõned madratsid, ent Kärdlas käisin ikka postkontorist läbi,kus postineiu shokolaaditahvli eest tavakirjaümbrike kuupäevatempliga me komandeeringublanketid märgistas.Et vältida piirivati huvi - kas ikka käisite ametiasjus.Nutikus tasuti sellega,et lisaküsimusi ei tulnud kordagi.
Ka ei esitanud lisaküsimusi kolhoosi veoautojuhid,kui Kassari kurvidevahel teeveerel silmasid 20liitrise bensakanistri peal Saku õlle pudelit.Hetkega oli jalg piduril ning voolikuots paagis ja nappuskaubaks hüütud bensiin A-72 vulises kankusse.See oligi toonane tippmark ning kulus meil Seeba talu Jaagu paadimootori kurgus marjaks kui lahele kala võtma sõitsime,lõbusõitugi tegime kui laste ujutamine päevakorral.Ja defitsiitne õlu kadus kui nõiaväel.
Remark.Täitumata unistuste reale peaksin lahterdama uitmõtte kandideerida Okupatsioonide muuseumi juhi kohale.Senine pealik Ahonen läks ilmselt pensionile ja tükati tundus,et see koht läheb partei käsul mõnele teisele elukutselisele dissidendile.Nüüd aga selgus,et ametiposti sai Kadri Viires kes seni soome-ugri asja ajanud.Mis siis ikka,lähen ja pakun temale omi museaalseid mõtteid.Esmalt tuleks lasta mu klubikaaslasel,pärnakal Vaikjärvel viia vajalikku konditsiooni poollagunenud sandiZim, mis ekspositsiooni seas toretseb kui Kuusakoski rauahundi suust väljarebitu,mitte muuseumieksponaat liidu osariigi kesklinnas.Teine mõte oleks tellida Narva raekoja seinale mälestusplaat vene koolipoistele,kes läksid Vabadussõja rindele otse koolipingist, et vennaliku vastutulega tervitada Leningradi poolt lähenevaid punamõrvareid, kel iseseisev EW pinnuks silmas,et mitte väita midagi hullemat.
Mis teile meenub seoses okupantidega
küsib paadikapten Neemo E Poldre