EestiPoiss

Oo ajad,oo kombed
tahtsin üllatusest hüüda kui astusin vana postimaja juures ümber nurga kino Sõprus ette.Gloria ja Valli baari poolt ligines lahtiste akende ja pärani katuseluugiga hõbedane kurvasilmne Mercedes Benz SLK,juhiroolis üks ja kaasaski kuumad tibid, musoon pröökamas, ja peatus otse mu kõrval.Mees,viska oma kaptenimüts meile,kisati autost mitmehäälselt.Silmnähtavalt midagi kuritarvitanud beibed olid nii hoos,et minu PR- särk tekstiga KINO PEAB SAAMA lisas ilmselt õliollust tulle.Leegid peale, mõtlesin. Aga ise kuulsin end ütlevat,et kapten mütsist ei loobu,kuna semu väljamaalt tõi.
Minu päästmiseks peatus vastassuunas veerenud tume Mersu,kus istunud noored mehed kisasid Me leiame teile sellised mütsid,siitsamast Tallinnast.Ja plixide hõbehall pöörati kuulekalt pulgajunkrute relva kannule.
Ja mina,kes ma tulin Wiiralti kohvikust vippide lauast,mille juures kuldplaadike viie lugupeet kaaskodaniku nimega,esimeseks Heiki Ahonen,tuntud dissident,tema järel veel korüfee Leonhard Lapin ja lõpus kirjamees Andres Langemets,kellest keegi polnudki laekunud,astusin edasi.Olin ju baaridaami loal äsja maandunud ses lauas, kuna oli letile ligem ja tühi ning mul raskusi longates oma kakukese ja kohviga liiklemisel...
Nojah,ja siis olingi kinosaalis koos saalitäie muulasega,kes polnud kunagi näinud ega kuulnud liitlaste rollist suure sõja võitmisel,kus nende teada peakangelaseks sm.Vunts ise,kurikuulus Jossif Vissarionovich.
Vapustavalt tõetruu sõjafilm mõjus põhjalikult ajupestud sovjettidele,kes nägid dokukaadreist monteeritud koondit kuidas lendlease,i ja muu abistaffi toel elati ja võideldi karmides rindetingimustes.Vene sõjamehed kiitsid väliköökide juures mikihiiremaa lihakonserve ja sojatoite ning muud suupärast.Poristel rindeteedel müttasid sajad Studebakerid ja Willysed,tulistasid väljamaised kergesuurtükid ning mürisesid nobedad USA tankid.Punaarmee võite ülistavaid nõukafilmikesi ajudesse söövitanud derzaavainimestel hakkas saalis kõhe ja pärastises arutelus tuligi vastav vaatajaküsimus.Miks polnud filmis ühtegi nõukogude sõjameest,kes elu hinnaga ründab fritsude laskepesa.Kas talle meenus purupurjus Aleksandr Matrossov,kes lahingu eel pakutud vodka mõjul kukkus sakslaste dzoti laskeavale,mõtlesin.Kuid Impressumi pressiklubi juht Igor Teterin lõpetas nii lolli küsimise peale kogu paneeldiskussiooni,sest kartis järgmisi ja jubedamaid repliike pelgalt liitlaste rolli kajastava ainulaadse ja vapustava,seitsme auhinnaga pärjatud dokfilmi pihta. Mulle imponeerisid hingeliselt ülevad lõigud,kus kümned eri rahvusest eakad, pensionipõlves liitlasohvitserid andsid vaheintervjuusid ja pajatasid lahingumälestusi.Väga professionaalne kinotöö,mida oleksin tahtnud öelda tegijat tänades meediamikrofoni,mis paraku minuni ei jõudnud.Kuigi ma väga oleksin tahtnud tasakaalustada õhkkonda,mis oli muutumas derzaavalikult kummaliseks.Räägiti ju teemast mööda,justkui tegija sõnum polekski pärale jõudnud.
Lõpetaksin filmiteemaga,kus kajastati tsaariarmee soldatite järeltulijate elu Prantsusmaal ja mujal vabas maailmas.
Ka Wrangeli jt punaste käest pääsenud valgekaartlastest sõjameeste järeltulijaist pajatas Sergei silmnähtava empaatia ja poolehoiuga.Mis ka loomulik,sest pole ju neljakümnendais eluaastais loomeinimene veel rikutud punareziimi inimvaenulike hoiakute taagast.Pealegi kui ta kasvas koos perega Tuneesias,kus töötas ta isa.
Aga mul oli tuline kahju,et minu ja Mimmi isad ei saanud elult võimalust kordki näha tõetruud sõjafilmi aastatest,mis kukkusid nende noorusesse.
Ja jäägegi terveks võimaluste piires,pakub paadikapten Neemo E Poldre