EestiPoiss

Margitruudus
on termin,millega mu Mimmi mind täna üllatas.Kui tuli jutuks,et taas Grand Vitara valime.Kuna mu "kaine autojuht" sõidab Tallinnas paremini kui suvaline taksojuht, kes pole enam ammu roolikeerajate eliit nagu teadsime nii kuldseil kuuekümnendail kui sitastel seitsmekümnendailgi.Siis pärast hüvastijättu lahkuva Vitaraga on ta mul kindlasti väärt,et parema sarnase isendi rooli istuda.Lisaks väidan,et kuna oleme mõlemad tervise tõttu seisnud surmaga silmitsi,oleme seda väärt,et meile saatuselt kingitud päevi veeta päris normaalse aparaadi sees.Kus olemas kõik lisad, mida üks korralik vehiikel vajab.Nö hinna sees on nii ABS pidurid,külglibisemise tõrjumine, stabiilsuskontroll kui pidurdusjõukontroll ning veojõukontroll.Sõnaga kõik see, millega suutsin ennevanasti toime tulla mina ise oma ameti-Volgade roolis. Tõrjusin külglibisemist talviti suverehvidel kulgedes külje ettekeeramisega, veojõukontrolli asendas väikese Mai-Liisi.Täna,muide, neljakümneseks saava tütre pesuvann,mis täidetud koduaia liivaga ja mille juurde kuulus põhivarustuse-kühvlike. Ekstra vajasin seda ühel talvel 1971 või 1972 kui sõitsime peatoimetaja Haugiga Tartust Põlvasse tema ema juurde ning teetõusud olid mu kulunud, voolikusarnastele, mustrita suverehvidele täiesti võimatud.Uristasin veidi mäe all,püüdes hoogu üles saada.Siis loobusin ja läksin liivakühvlikesega jalutama. Soristasin teele rattavahe laiused liivarajad ette. Istusin rooli ja väikese gaasiga, et rattad puksima ei pääseks, tõusin mäkke.Ja nii mitu korda järjest,kuni olimegi Põlvas.Harald vaatas mind imestavail silmil:oled sina vast kavalpea,sõnas tunnustavalt. Kavalust siin pole,lihtsalt häda õpetab, vastasin tagasihoidlikult.See ja mõned teised seigad panidki Haraldi kord väitma: Enno sa oled palju suuremat kuupalka väärt kui see 78 rubla,mida saan sulle maksta. Hakka kirjutama,saad palgalisa mis raha nime väärt... Ja mina arvan nüüd,et meie uus Grand Vitara on oma kõrget hinda väärt auto koos oma multifunktsionaalse rooli ja parkimisanduritega taga.Musamassin kah nii modern,et anna olla! CD-mängijaga luksauto mees pole kunagi olnudki,kuigi sõitnud endavalitud heade riistadega nagu Long Mercedes ja Mersu dziip.
Nojah,aga väikestele poistele pole keegi veel märganudki tänapäevast autoraamatut kirjutada.Selle tuvastasin tänasel lastekaitsepäeval TLÜ Akadeemilises Raamatukogus, endises TA pühamus kus palusin konsultandil käivitada otsisüsteem Ester,et saaksin pildi ette,kes mida kaantevahele sättinud.Selguski ettearvatu: midagi pole väikestele autohulludele osatud pakkuda.Pelgalt üks,ammu meil kodus poistega läbivaadatud Autoaabits Kalju Aleksiuse ,minu põlvkonna autoõpetaja sulest pluss mingi autoraamat mu lapsepõlve kirjamehelt Eno Raualt.Nutune ning lausa karjuv vajadus kaasaegse,näitlike piltide ja lühikese tabava tekstiga teose järele,mida väike inimene vajab automeheks kasvamise raskel kuid huvitaval rajal.Kas pean tõlget forsseerima või autojutud vahele võtma? Sest tõlketööl õnneks täna tähtaega pole kuid väärt idee võidakse maast üles korjata.Õnneks sain Beriti nõusse,kes kujunduspoole enda hooleks võtab. Mure pisuke vaid selles et kui liiga ilus suvi tuleb,kes siis tööd teha viitsib?
Tänane jaanikuu esimene oligi ülikuum ja raadioonu sõnul selle suve kuumim(?) Me Mimmiga pakkusime pojukestele jäätist maasikatega,ikkagi lastekaitse päev!
Homme tuuakse meile uus voodi koju.Saab siis imet näha,kas tulevad värvilised unenäod?
Olge terved ja jäägegi,soovib ja soovitab
paadikapten Neemo E.Poldre