EestiPoiss

Tänuvõlg
esivanemate ees sai täna mingil määral tasutud:käisime Mimmiga Pärnamäe kalmistul korrastasime hauad ning istutasime värsked lilled.Kui lahkudes tahapoole viimaseid pilke heitsime, väreles kalmuküünlaleek nii vanaema kui ema-isa haual.Nii et üks meie esimesi sõite vastse autoga sai tehtudki sinna kus puhkavad mu armsad inimesed-päris palverännak see küll polnud,aga midagi sinnapoole.Tagasiteel peatusime Kaubamaja juures.Mimmil oli vaja mõned uued hilbud osta,mina astusin endise pealinna kaubamaja pööningurestorani Kevad ukse kõrvaluksest uude kohvituppa,kus polnud varem käinud. Tellisin ära ning läksin tualetiukse juurde.Ja oma suureks hämmastuseks näen heas vanas eesti keeles kaunis kalligraafias kirja,mis mis selgitab: ainult kundedele. Kas mujal nii ei ole,küsib baaridaam kui kiidan keelekasutust.Noh,kui oleks,kas ma siis sellest juttu teeks?
Autojuttu
on siiski põhjust taas üles võtta. Kui kulgeme uuel Vitaral mööda linna,on sisimas kummaline tunne:selline täisvarustuses uus maastur on mulle kui autoajakirjanikule Elutööpreemia. Sest kui palju olen uute mudelite promoartiklite huvides sõitnud ringi igasuguste uute dziipide, sportkupeede ja mitmegi pikapi või kaubikuga ning pärast kerge kurbusega hinges jälle autosalongi tagasi viinud.Teades,et nii uue relvaga mind saatus vaevalt õnnistab/kokku viib. Ja kui meist kalmistuparklas möödub valge Lada 2103 kargab pähe vallatu mõte: sel mehel pole olnud autoga taolist suhet nagu minul,nii põristabki laduskiniga rõõmsalt edasi.Mina heitsin selle etapi seljataha kaheksakümnendate alguspoolel...
Ent naastes varemöeldu juurde: ju oli Taevaisal minuga teatud plaan,et ta mind esmakatsel 7.aprillil 2002 kohe eluteatri lavalt minema ei sikutanud.Järelikult oli mul nautimata mu tänase sõiduriista mõnud ja võlud.Mina usun inimese saatusse, ettemääratusse.Ja miks ei võiks halli peaga, lonkaval vanahärral hinge taga olla midagi südantsoojendavat kui täit tervist pole?
Saareriigis jaanikupeo teema võtab ilmet.Marju broneeris meile 23.juuni hommikuse praami pääle platsi-seega aasta suursündmus ei lähe nurja.Ka ilmataat on meie poolt ning lubab kuiva jaaniõhtut.
Ja kus mujal peaks suvehiidlane siis olema kui mitte oma lemmiksaarel?
Meie automüüja Moonika oli nii ausameelne,et maksis kinni ka auto järgmise korralise hoolduse,mis nädala pärast.Ja mina loodan sama tembuga Topautost osta lisaks komplekti valuvelgi suveratastele,mille rehvid tulid autoga kaasa ning on sabaruumis. Lisaks võiks osta kroomvöö ümber tagaluugil rippuva varuratta,et autole tekiks mingi isikupära,omamoodi ainulaadsus.
Sest argipäevahall sarjatoode ei passiks loomeinimesele mitte.Tavalisest väike sammuke kõrvale pole minu silmis epateerimine ega uhkustamine.
Olge terved,rõõmsad ja õnnelikud
teel helgesse tulevikku ja kaugemalegi veel.
Sest kehtib lööklause: mina usun Andrust!
ja vaadake elule, silmad pärani kinni.
Ikka ja väsimatult teie paadikapten
Neemo E. Poldre