EestiPoiss

olles lasknud mitmel päeval mitu vett merre voolata kukkusin nüüd klaverit peksma.Et mu Rootsimaal üksikuks jäänud ning mitme aasta eest Meriväljale Kurzene pansioni vanaduspäevi veetma saabunud tädi,ema õde Aino lahkus 88-aastaselt Keila haiglas neli päeva tagasi ärateele pärast infarkti ja insulti koosmõju,polnudki mul tuju midagi kirjutada.Lahe vanaproua koos oma mehega olid need heategijad,kes tasusid mu emale tema kodumaalejäämise ning vanematele toeks olemise eest abipakkidega Rootsi kuningriigist kogu mu kooliaja.
Oli üllatusi küll,kui pakid lahti tegime:peaasjalikult valge inimese riidekraami, sekka ka head kohvi ja maiustusi,olmepisiasju,isale puutööriistu jms.Väärt abi ja toetus mu vanemaile, kes majaehitamise aegu midagi,isegi kino-ega teatripileteid endile lubada ei saanud. Ja kui aastal 1988 esmakordselt kommunismipuurist kuuks ajaks svenssonite maale pääsesin,tegi mulle oma Stockholmi korteris meeldejääva 40. juubeli sünnipäeva.Ta abikaas Harald,kes Tartu Ülikooli vilistlane ning sõjas jalast ilma jäänu,oli väga soliidne vestluskaaslane,mäletan.Kuigi varsti kaks tosinat aastat sest möödas.
Ülikoolilainel jätkaks.Tallinna Ülikool pakkus Studia Generalia raames prof.Ivar Raigi loengut Eestist ja eurost.Reedeõhtul sai huvilisi täis pea pool auditooriumit Mare majas.Mind huvitas küll rohkem professori eruditsioon ja omanäolised aktsendid euroraha-teemasse kui muu.Ja pettuda ei tulnud.
Saime vastuse küsimusele,kas Eesti astumine euroalasse on õnn või õnnetus.Ka põgus ekskurss euroraha ajalukku oli silmaringile väärt avarduseks.Finale Ultimo aga päris üllatav.Kui euroraha seekordne kontseptsioon kokku variseb,mis üsnagi tõenäoline, päästab Eesti end rahaliidu loomise läbi Rootsiga ning SEKi kasutuselevõtuga,
ja vana hea Rootsi aeg tuleb tagasi .
Ja mind piinav küsimus:millise maailma jätan oma lapselastele? oligi saanud vastuseks parima võimalikest.Esmaspäeval osalen armsa tädi Aino matusetseremoonial Pärnamäe Krematooriumis ning teisipäeval lähengi otsejoones Toompeale.Erakonna Eestimaa Rohelised peakontorisse.Sest nemad on deklareerinud,et abistavad kõiki üksikkandidaadina parlamenti pürgijaid ilma kohustuseta astuda /või minna?/ roheliseks.
Maiaksläinud pojukesed Tick ja Tack ehk vennaksed-kaksikud hakanud ka hommikuti alt toast läbi astuma:papa Enno,palume tik-takki.Pisikesed valged suuvärskendajad saanud õhtuse rituaali asemel ka hommikuseks traditsiooniks.
20...28.nov kuulutati üleeuroopaliseks jäätmetekke vähendamise nädalaks,aktsent valgustustööl koolides ja lasteaedades.Liiklusohutuses on selgitustöö laste seas viinud teadlikkuse niikaugele,et autos olev laps kuuldavasti ei luba vanemail enam turvavööta liikuma hakata ning fooritulesid eirata.Millal saabub aeg,mil kodust olmeprügi autosse laadival issil võetakse varrukast ning öeldakse:Männiku ja Nõmme parkmetsades pole prügimägesid.Palun telli konteiner.
Meie peres pole selliseid muresid.Kuid koera Männiku tee veerde jalutama viies leiad sealt vanu autorehve,mööblitükke,teleri-ja raadioskelette,vanu pesumasinasid jms.See näitab,et mure on õhus.Kaua veel?
Kas helerohelised peavad muutuma tumerohelisteks,et probleem teadvustuks kõigi "pealinna elajate" peakestes?
No sellist maailma ma küll lastelastele jätta ei soovi.
Aga teie?Kirjutage,helistage,joonistage...ja koristage metsaaluseid.
Väsimatult tervitades ikka teie metskapten Neemo E.Poldre