EestiPoiss

päevatervituseks lehvab siit Nõmme mändide alt.Kus soojust täna vähem kui kusagil muijal Maarjamaal,merekalda pääl näitex.Ikka oma 4-5 soojakraadi siin vähem. Aga elame üle!Kuidas elavad värske Leedu seimi otsuse üle sealsed murdmatu liidu ekskodanikud,tänase Leedu elajad,kes vaid oma keelt govoriitavad ning kellele mõeldi just välja krimkaristus kui okupatsiooni eitama kipuvad(?).Selge märk teistele baltlastele ning uue Suure Liidu muudelegi asukatele,et asi tõsine on ja sellega ei naljatata.
Küll aga olen võlas oma Peipsi-ääre- retke muljetamiste vallas.No tasus ikke minna,sõita Heiki uue mänguasja,teeotsija Carmin(mitte TomTom) juhatuse järgi maha tervelt 380 km.Mina seda ekraanikest näidikupaneelil küll autopiloodiks hüüdsin,kes noolekesega õiget rada valis.Ju oli poolel Maarjamaa asukaist see vidin käepärast,sest nii sedastas ajaleht:Paunvere väljanäitusele kihutas kohale pool Eestimaad.Kohapeal paistis kätte,et laulupeo mulje jätnud rahvahulk oli võrdne TERVE EESTIGA.Astuda ei saanud,punsli eli järjekord oli pikk.Aga kätte ta sain!Üks pudelike mahub ka Liiza kingikotti,kel 5.okt. sünna on.Üllatuskink ju teinegi-Viktoria Ladõnskaya autoripühendusega kokaraamat.Et ei kostaks laul:Liisa-ei taha minna kööki,.ei taha teha sööki:ta pea on poisse täis!
Aga poisid on endiselt ägedad:täna hommikul kui Jensu neid autosse suunas,põrutas Pätu:Kurat! Sest miski tegi hinge paksult täis...
Mul jälle ajab hinge täis,et arvuti õppematerjale välja ei kougi.Kui pärast õhtust ortograafialoengut kah ei õnnestu,lähen hommepäev õppeassistendi jutule.
Ent peas sündiva romaanikese Mäng pildikesed mu kujutlustes võtavad järjest ilmet.Pikal reisil mööda sügisese Peipsi kallast kuni Kallasteni ja kuhuiganes-läbi Kuremäe kloostri-settisid mälestuskillukestes mitmedki mänguseigad:kuidas ma pritsikuuri komsomolisekretärina,kuhu mind vist kirja-ja keeleoskuse pärast valiti vabatahtlikult/sunniviisil(kuna olin oma komsomoliühingu liikme staatuse maha salanud).Nii lolle meie kümne seltsimehe hulgas polnud,kes vajanuks komsomolikoosolekut(!) Sestap mõtlesin välja versiooni kuidas eeskujuliku kodumaakaitsja saabastesse ronida.Leidsin ühest öökapist eelmise komsomolisekretäri hoolikate sissekannetega komsomolipäeviku.Mulle usaldati uus paks klade,mida asusin öistes telefonivalvetes istudes hoolega täitma.Kohe vahetasin ära kvoorumi nimed ja panin ikka õiged kuupäevad ning asusin vastavalt, iga kamraadi kõnepruuki järgides neile kujuteldavaid sõnavõtte nuputama, konspekteerima.Ise itsitasin mönuga,kui olin ajalehest Krasnaja Zvezda leidnud päevapoliitilise terava teema,millele komsomolkused reageerimata jätta ei saanud.Näiteks siis kui hiinlased-meie ohvitseride kõnepruugis hui-ven-pinnid üle piirijõe tungisid ning vene sõdurite poolt ägeda automaatrelvade turmtulega teiselt kaldalt jõejääle maha niideti. Kirjeldasin elavalt,kuidas donetsklane Anissimov intsidenti suhtub ja mida arvab asjast endine Moskva taksojuht Kolja ja kuidas vandesõnu maha surudes teritab keelt Tambovski Volk e. Vanja Tambovist.Kõige lahedamad olid hommikused ärkamised,kui üle magamisruumi Padjomm! röökisin ning unesegastele pritsimeestele kohe oma öised protokollid ette lugesin. Poisid rõkkasid naerda,et olin igaühele just temale omase suhtumise fikseerinud.Polnud ju raske:ööd-päevad nokkapidi koos oldud juba poolteist aastat,teist samapalju ees.Mäng missugune,pealegi vaimustav ja inspireeriv.Hea,et ükski mu kolleeg, kaasteenijast jobu major Blinovile ära ei kitunud kuidas tuletõrjes vaimukad öised komsomolikoosolekud reamees Poldre,vanemautojuhi peas ning paberil läbi viidud said.
Teema kokkuvõtteks:kuna kehtis kaitseministri määrus,et zemljakid ei tohtinud üheskoos vabaneda ja koju sõita,tellisin sama mängulisuse jätkuks Kohtla-Järve Lämmastikväetise Tehase stroikalt,üleliiduliselt komsomoli löökehituselt väljakutsed väeossa,et meid,eestlasi,sinna tööle suunataks.Tulid uhked komsomoli lähetuskirjad ja puha!Kuuest eesti kutist neli olid juhtumisi komsomoli hingekirjas,koos meid rongile viidigi. Sihtkoha asemel marssis igamees oma kodulinna komissariaati end koju tagasi möllima.Tallinnas Uuel tänaval küsis paks vene mutike toolil lösutades ülbelt:Miks te siin olete,ja mitte seal?Näidake,palun,uudistasin kirja,mida tönts näpp sihtis.Meil staabis polnud keegi kunagi kaine,mis mul sinna asja! Tallinnas kodu ja siit ma läksin,kas annate kohe Virumaale korteri ? Kaduge mu silmist! röögatas muti nagu ülemleitnant Lukaš Svejkile.Mäng saigi kauni vahepunkti,läksin 18.bussile ja sõitsin Pargi uulitsasse.Koju.
Noh,kena sügispäevakest siis!
Ei väsi tervitamast
ikka teie Neemo E.Poldre

EestiPoiss

öhtutervituseks lehvab ning Toyotsi maasturautot Landcruiser ootab,miska eesti rahvaautol Vihulasse suunduda.Et suurele Paunvere laadale purjetada ja sealt juba Peipsi äärde kimada.Kus ääretult sõbralikud vanausulised talvesibulat ja -küüslauku ning järvest,tollest Leida Peipsi vee hoidlast püütud kala pakuvad,et pika talve tarvis rasva(loe:raha) koguda. Igasügisene retk meie kolmele perele viimasel ajal. Kommunikatsiooniteooria loengulegi ei jõudnud seepärast,aga eks tuleb internetimaterjale tuupida.Abiks seegi.Ei passi haruldast reisi üleõla visata,no way.
Täna vat vaatasin kriitilise pilguga üle oma ammuse,eluaegse lipukirja:
Loomulikul talendil on kõik Jumalast ja mitte midagi koolist. No tänasel keeleteaduse aluste loengul tundus küll,et koolitarkuski poleks kurjast.Kui lektor küsis auditooriumilt üht-teist keelealasest terminoloogiast ja mina nii mõndagi juba teadsin,kuid alatasa pikalt loengu eel koridoris siutsuv tibifarm oli vakka ega ei osanud suurt kosta.Tahtnuks neist lausa poole targem olla,aga no ei õnnestunud...National Geographicu loodusaaatest näete kuidas looduskaitsealal selline tibipärv säutsleb,muide.Aga tänasel küsimuste-vastuste voorus oldi lausa haudtasased.
Nägesh siis seekord.Kui naasen,siis loete edasi.Kuulsate ja kummaliste imelisi juhtumisi Maarjamaa äärealadel..
Terw.
ikka teie
Neemo E.Poldre

EestiPoiss

tervitab kõiki lähedalt ehk kaugelt!Ning täpsustab,et mäng jätkus hoogsalt ka siis,kui olin ühe(vasaku) jalaga juba meedias sees,sest aastail 1069 - 1974 roolisin Volgat, ühte Ajakirjandusmaja kümmekonnast toimetuste autost.Sama taustateema nagu mõnel teiselgi minuealisel Eesti tuntud näitlejal, kes põhjusel või teisel Panso kooli e. lavakat läbinud polnud ning teatri õhustiku hingamiseks end lavatööliseks munsterdas. Kas tuleb tuttav ette?Mulle küll,kuigi nimed ei meenu.
Vat pärast armee pritsuautojuhi ametit passis see meediainimestega lävides roolikeeramine mulle üpris hästi.Olin ju loomult suhtleja,uudishimulik ning avatud kõigele elus toimuvale ning harras lugupidamine kõigi juba tuttavate asjalike ajakirjanike vastu täitis mu hinge. Pikri peatoimetaja Harri Lehiste,julge mees,kes tihti pilapiltide pärast seal Lenini pst. valges majas vaibal käis ning lõpuks sealt hangitud infarktiga hinge heitis.Teine minu suur iidol oli Ernst Lõbu,loomeinimeste ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetaja,kes sama okkalist rada marssis,kuna oli julge ning südames Eesti mees.Kes isegi kaheti mõistetavad pilajuttu või -pilti trükki minemas silmates ilmselt ei kohkunud, sest kollektiivse vastupanu vaim okupandile oli toimetuseperet ühendavaks jõuks.Isegi Küsimuste ja Vastuste vagur ja tagasihoidlik peatoimetaja Ernst Laur sobis sinna rivvi hästi,kuna oli saanud samuti valju parteilise karistuse poliitilise ebaküpsuse pärast(?) No ja kui sellised kolleegid-ajakirjanikud nagu ka Heino Dengo olid vaat et mu vaimsed isad,iidolid,ei sobinud minulgi komparteile hosiannat laulda. Hoidusin punasest katkust kuis jaksasin.Suud üleliia ei pruukinud,Kuke või Nikluse kombel katlamajas dissidentlust ei arendanud.Sest mu pere kolm väikelast sundisid issit alalhoidlikku, madalat profiili viljelema...
Samas kasutasin agaralt kõike,mida pakkus Ajakirjanike Liit.Kus peamees Elmar Nittim oli suure südamega mees, hea inimesetundja.Igati sõbralik,ei imestanud sugugi,miks üks autojuht alailma pea kõigil ALiidu ettevõtmistel osaleb,kunagi maestro Henno Meriste keeleõhtutelt ei puudu ning end soome keele kursustelegi registreeris...
Samas ei unustanud ma end autoteemal joone peal hoidmast.Tõlkisin vene keelest Za Ruljomist autolugusid ning ajakirjast Neva värskeid tehnikauudiseid Eesti lehtedele.Üsna pea olin intervjueerimas Riikliku Autoinspektsiooni kõrgeimaid ohvitsere:Hellat Rumvolti ning ta asetäitjat Harri Taidret,rääkimata Kalju Vainolast.Ühelt poolt kindlustasin ka tagalat oma sõiduautojuhi-ametile.Teades,et mingi tänavavilistajast võmminolk mind paljaste kätega ei püüa - rajalt maha ei võta.Nagu neil kombeks.Et peavad auto kinni ja siis asuvad sohvrile LE rikkumist nuputama.. Oli ju Tallinna RAi ülema alampolkovnik Valter Soo alluvate päevanormiks üksvahe 16 LE rikkujat päevas.Kui see täis ei tulnud,oli vaja midagi leida, inkrimineerida.Kuna olin küsimustes "kopengagen" ja asusin menti kohe terroriseerima, kui mind alusetult ründas,oli mõnigi äsja punaarmeest vabanenu ning võmmiks värvatu minuga püstihädas.Endale olin teinud raudseks reegliks,et auto tuled ja käsipidur olgu alati korras,ise ikka vastikult kaine ning eimingit LE rikkumist.Kui vahel linnas piirkiiruse ületamised välja arvatud.Aga seks tarbeks oli mul taskus Keskkomitee garaazile kuluva auto tehniline pass märkega "embleem pole kohustuslik", s.t.riigiauto tunnuseid pole esiustele vaja.Ning tagaakent katsid volditud täiskardinad nagu sm-te Käbini,Vaderi jt,autodel. Tahtsin vahel kiiremini sõita linnas,tõmbasin täistuled peale ja tekitasin juurde ühe sõidurea nagu teistelgi Tihase või Tatari t.garaazi poistel tavaks.Esimeses minugi auto arvel oli.Sakste vana ju...Kui tõin Moskva KK garagest musta eksport Volga GAZ-21,,olin juba absoluut pomo.Sest ca sedaaaegu tekitas mu šeff, peatoimetaja Haug minu juhtnööride peale EKP KK Asjadevalitsuse kaaskirja abil laku-panni-tõendi e,ülima patukustutuslitsentsi KINNIPIDAMISELE JA KONTROLLIMISELE EI KUULU.Just sellise papriga laiasid murdmatu liidu kutsutud ja seatud purjuspäi roolis kõikjal kusiganes vaid autoga liigelda õnnestus.Kuid oli öeldud,et siis juba avarii puhul pai ei tehta!Kas see vaid jutuks,mine võta kinni.Kuid mina hoidusin targu ekstreemsustest. Ikkagi Kaalude tähtkuju inime,kaalud enne kui lolluse teed.
Remargi korras.Kord kui kunstnik Jüri Kerem e.Lullu oli valmistanud Karl Vainole 60.juubeli eksliibrise ning selle Ajakirjandusmaja baaris mulle pihku pistis,.mõtlesin välja vaimukuse.Kontrollimise välistamise kaarti käes veel polnud,kuid juhiloa kaante kile vahele pistetud Karl Genrihhovichi näopilt tegi sama töö:iga ment,kes juhiloa lahti lõi.hakkas näost kergelt punetama ning vabanduste saatel tõusis ta parem käsi mütsinoka juurde auandmiseks: Sõitke palun edasi,kodanik! Loogiline ju,et sellise reliikviaga sohvrit ei või kahtlustadagi milleski nii vääritus nagu teekonnaleheta sõitmine. Mäng kõrgeimas liigas,ma ütleks!
Või et mina ei peaks suutma insulti ohjeldada,vaegurlust taltsutada!
Kes siis veel,küsiks K-kohukeste kombel.
Nägesh ja värvilisi unenägusid
teie Neemo E. Poldre

EestiPoiss

tervitab,sest on uue nädala kenasti käima lükanud.Täna juba teine loengupäev õhtul.Ka tudengiesindusele tuludokustaadid viidud.Nüüd jääb vaid elanikeregistrist tõend võtta,et kus ja kellega elan.Et toetuseandjad saaks mind eemale "futboolitada" nagu venelased ütlevad.Ehk leida tõhus põhjendus,miks mind kui kaasaga kahepeale kaheksa tuhat kuus teeniva leibkonna liiget tudengi majandustoetuseta jätta.Kuna tuvastavad,et elan pojaga sama katuse all, on kohe põhjendus olemas -poeg ise andku raha, palju isal vaja(?)Tunamullu just nii oligi:Beriti sissekirjutus kehtis,aga neidis viibis Beijngis,sest õppis ülikoolis.Kui meil oleks e-riik ka tegelikult, olnuks näha,et oma raha eest õpib ja elab pilusilmade riigis.Aga nüüd nõuti minult Beriti palgatõendit(?).Seoses mingi nadi abirahaga,mida niiehknii ei raatsitud maksta.Tegelt tahaks olla hoopiski terve inime,mitte mingi paluja. Ning mitte lugeda Maalehest sotsminni asjapulkade raporteid,et abirahade ja toetuste sajad tuhanded jäänud riigile,kuna polnud kellelegi maksta(?) No olgu,tundub juba virisemisena.Aga pole minu teema.Sest ülikoolis käimine on tugev promo minu kahele tulevasele raamatule.Esimene trükiproov saab olema eluloooline pihtimuslik teos "Tagasipööre".Mis kirjeldab insulti põhjusi inimorganismis ning kuidas kõik juhtus ja mis mu mäslevas, otse põhjaminevas hinges toimus ja millised siseheitlused mind vaevasid,kui nööri otsisin ja kohta nuputasin.Kus lahkuda.Siis tuli mõistus koju tagasi ja ütles,et kuidas su pere ja lapsed saavad ses majas elada,kus pereisa end konksu otsa sättinud.Aga see juba pikem ( küll mitte Krönungi) jutt ja viib selleni kuidas välja rabelesin,jalule tõusin.Ja astusin meie pere väikemeestega võistlusse,kes õpib kiiremini käima ja kes saab esimesena hambad suhu(?).Vahelduva eduga see competition kulges,nüüd oleme joonel e. võrdsel tasemel. Insultiraamatu järelsõnaks passib mu ülikoolimuljete ülevaade. Kuidas läksin tibikolledzisse,kus mehepojal stiimul olla sportlikus vormis,kalpsamaks Silva õppehoone viie korruse vahel (Mares on ka liftid)ja tudengina üleüldse igas tükis korrektse ilmega. Olla hulga hoolitsetuma väljanägemisega kui mõni kodo koti pääl peesitav penskar. Ametipost e. staatus, mis mulle mitte ei passi.Eluaeg tegus ja üsna toimekas,korraga kolmes kohas olla katsunud mees.Ja kui ma juba viimase okupatsiooni üle elasin, asi see siis ühte insultigi üle elada pole!Mees peab oma saatusest ikka üle olema.Ja veel teisegi raamatu valmis saama.Millel kaane peal kenas,Villu Tootsi ilukirjas nimi Mäng seisab.
Süzeeliin juba valmis ongi.Minu ajaloohõngulise raamatu proloog kirjeldab Johannes Vares Barbaruse õnnestunud etendust,perfomance,i Vaba EW astub ise suurde ja murdmatusse liitu.Seejärel saaks kirjeldada kuidas Eesti mehed,ka minu isa Eduard Polberg/Poldre saadeti Siberisse, tööpataljoniga metsa langetama ja sealt pärast rindele,kus moodustati Eesti Laskurkorpus. Stalingradi lahingut ja Kuramaa kotti peaks kah sees olema, sest taat seal müdistas-madistas. Kuidas punaarmee mängis,et vabastab Tallinna kaks päeva pärast seda,kui siit põgenenud eelmiste okupantide sõjamasinate maanteetolm on hajunud ning Pikas Hermannis trikoloor lehvimas. Peatükid sellest,kuidas Ivan Käbin mängis Johannest ja ENSV-d juhtis ning Kuusalu kolhoosis või Kostivere sovhoosis saunatamas käis ja pärast Moskvast tulnud Poliitbüroo korraldusele vastas:ENSV-s ei pea võitlema mingite kuritarvitustega soome saunades,sest meil on nendega kõik korras(?) Mängu ilu,kas pole? Edasi saab rääkida sellest,kuidas Valter Klauson, pärast Bruno Saul mängisid pea ministrit ja Arnold Green koguni välisministrit. Kuidas mina mängisin kolm aastat punasõdurit,kes relv käes täitis oma kodanikukohust ja kaitses oma suurt Kodumaad.Samal ajal okupeerides, pritsuauto rooli keerates, vennalikku Ukrainat.Kuidas Moskva mängis,et päästab 1956 ungarlased.Pärast,1968, ka Svejki kaasmaalased vaenlaste küüsist. Kuidas ma, juba naastes räpaste tsivilistinärude keskele, pürgisin meediasse ning töötasin end üles ajakirjanikuna.Suutmata ometi mängida, et õpin Tartu Ülikoolis eesti filoloogiks,kuna juba sisseastumiskursustel kukuti vestma NLKP juhtivast rollist ja peamisest kirjutajast,peasekretär sm. L.I.Breznevist isiklikult,kelle tohutu isiklik panus on taganud suure sotsialismiriigi enneolematu õitsengu ning vankumatu tee kommunismile. Talongimajanduse ja bensiinikriisi tingimustes mängisime,et vene inimese, s.t. meie elu on lill ja üleüldse igati muretu, kuigi toidupoodide letid peegeldasid teist tõde.Mängisime kaasa, sest ikka töötas kellegi lehma lellepoeg kusagil laos või hulgibaasis, kus oli kõike.Tulid külla mu Rootsi sugulased,oli pidupäev, laud lookas.Härmas vodkapudeli ümber toretsesid sink,sairakonserv,suitsuvorst ja vahel tiba kalamarjagi.Pea alati oli laual Kännu Kukk,vanade eestlaste nostalgiajook. Kristallkümmelit polnud veel taastootma hakatudki!
Ema kui eluaegne toidupoe müüja andis alati suurima panuse.Sest ikka oli õnnestunud nuputada lauale defitsiiti.Nappuskaupa,mida jagus poodide kaubatoojal vaid niipalju,et vaid kaupluste personalile jätkus:müüki panna polnud tuhkagi.Kas mängiti poodi?Ju vist.
Kujutan ette et rohkete faktide ja eluseikadega pikitud romaan Mäng ei saa olema halvema läbilöögiga kui Sofi Oksaneni Stalini lehmad,mis tänavu pälvis Finlandia preemia.
Seega:ambitsioone mul jätkub ning ega,s asjata ripu mu arvutinurgas raamitult tunnistus,et olen mullutalvel edukalt läbinud Loomingulise Avardumise Kursuse.
Eks mõelge teiegi,mida olete andmas oma Isamaale,mitte et-mida Isamaa annab teile.
Parimate tervitustega
teie Neemo.E. Poldre

EestiPoiss

on koolipoiss ja muudkui tervitab.Eilne suur pettumus oli see,et Laidoneri muuseumi direktori konkursile pääseb vaid magistrikraadiga,mis purustas mu unistused. Teine jama oli see,et EE ristsõnavastuse võidupreemia 500.- jäi jälle tulemata(?)Küll ma varsti selle õnneloosiraha-jahi lõpetan.
Täna ei kvalifitseerunud ma kahel korral tudengiks:tervitasin valveputka-tibi fuajees nagu igal hommikul.Aga too oli kummalises tuuris -vist boyfriend paha peal käinud, küsib:kuhu teie lähete? Loengule,vastasin.Aga mis loengule?
Õpin toimetajaks,enne olin peatoimetaja,vastasin.Aga nii keerukas jutt käis üle noore daami mõistuse.Näost näha et ei mõiganud mitte halligi.Mõtlesin asja veelgi keerukamaks ajada:löö Neti otsimootorisse Poldre ja vaata,mis olen lehte kirjutanud...siiras hämming vaatas ta silmist vastu.Mis neti,mis mootor, kas bensiini või diisliga,pingutas plika oma väsinud ajurakke. Siis läksin trepist üles ja lõpetasin sellega ta piinad.
Päeva lõpul,pärast Mart Rannuti loengut ning kommunikatsiooniteooria loengu ootel istusin fuajees laua taga koos kahe vene noorsandist tudengiga ja kirjutasin märkmeid.Kuni üks plix tuli ja promo mõttes jagas Red Bulli purgikesi.Poisid said,mina mitte.Sest hallipäine onkel polnud teps mitte tudengipoisi moega.Kuna ses joogis kraadid puudusid,polnud mul huvi lonksata. Milleks põiele koormust tekitada?Ja Reet Pull andvat ju tiiivad.
Aga magistrite kommunikatsiooniteooria loeng jäi hoopiski ära.Jälle ei olnud ma mingi koolipoiss,sest ei rõõmustanud fakti üle.Kurvastasin vaid, et olin oma poolteist tundi ülearu koolis passinud,seda head loengut oodanud.
Homme siis kisub huvitavaks.Simo naaseb Pärnust ja läheme Mati Laosega trehvama,plaani pidama.Kuidas Euroopa kahe kultuuripealinna, Turu ja Tallinna vanaautofännid aastal 2011 ühistegevust arendama hakkavad.Näis mis välja tuleb.Aga üritama peab.
Olge ise kah tublid kuis jaksate.
väsimatult tervitades ja lehvitades
ikka teie Neemo E. Poldre

EestiPoiss

Taas Õhtust,head inimesed! eile öösel uinusin extra rahulolevana. Umbes südaöö aegu näidati saates Top Gear mu endist armast kastikest: Mersudziipi G-wagon.Hõbemetallic ja moderniseeritud,uue markeeringuga G55 .Rõõm,et saatejuht väitis:sellest paremat autot pole veel tehtud(?) Täiesti usutav -kui minu, aasta 1983 toode, oli juba päris hea ning Rolling Estonians matkatiim rändas just sellistega mu pärast insultiaega mööda ilma ilma viperusteta, ja autoriteetne rallimees legendaarne Raido Rüütel ise valis just selle margi ja mudeli kogu laia maailma ohtra autotoodangu seast,no siis peab tas sisu olema!Tänane hommik aga algas mulle ühe miinuse ja kolme plussiga.Esmane pauk oli see,et üliõpilasesindus,kuhu siirdusin enne loenguid dokumente poetama,oli suletud keskpäevani.Kuigi oli lubatud lahti hoida.Istusin kohe bussi ja põrutasin Nõmmele saamaks kätte ISIC tudengikaarti ja maksmaks auto liikluskindlustust.Nendega tõukasin päeva plussi sest õnnestus isegi pooltunnikest enne loengu algust tagasi jõuda.Kaarti saamisega võitsin (säästsin 99.-) sest seda septembris antakse tasuta.Pärast läksin Gonsiori t. meestekliinikusse,kuhu kutsuti eesnäärmekontrolli.Kus nädalase kampaania korras käib tasuta vastuvõtt tavapärase 1500.- asemel.Mina taas kohutavalt plussis!Võeti veeniverd, tohter teeb veel analüüse 14.okt.
Huumor oli selles,et maja fassaadiuks juhatas lasteaeda.Tohho till ae-sinna ma küll nokut näitama ei lähe.Ja marssisingi sisehoovi kus paar remondiga asjatavat jorssi tubakat kimusid.Kus siin kliinik?Parempoolne uks ja siit trepist.Mina:aga mingit silti ju pole,arvasin salaluure konspiratiivkorteriks, kus Herman Simmi kolleegid toimetavad(?) Ma ei julgeks siis oma relva välja võttagi.Vennad naersid et vatsad vabisesid.
Elu tuleb huumoriga võtta.Kui pole muid valikuid jäetud.Remark:arvuti on üks salakaval massin.Selgitan.Küsin üliõpilasesinduse ruumist tibilt:kuidas leian internetist oma õppegrupi WRT-1 õpilaste nimekirja? Minge teise majja nõustamiskeskusse,nemad teavad(?) Ometi käisin ma SEB-panga Nõmme osakonnas oma tudengikaarti taotlemas,teenindajanna küll teise majja Narva mnt.peahoonesse ei läinud(!)vaid kaes otse arvutist et olen seal nimekirjas(?) Eks see neidis olnd vist vägagi palju koolis käinud,mis muud.
Väike vahepala veel automaailmast.Sõber Simo laekus Soomest,et tutvuda paari põneva uunikumiga ostuhuvi eesmärgil.Ja mis huvitav fakt:üks viiekümnendate Buick oli auto24 portaalis müügis,mis Simppat huvitas.Ja minul just selliste ja selle konkreetse maaletooja Tarmo Saare visiitkaart rahakotis.Käisime ju kevadel Mati Laosega poisi varandust filmimas. Teine jahmatus tabas mind ( meid, kui täpne olla) sealsamas Buldogi Pubis kus õhtustasime ja ma reklaamis märgitud Elari numbri valisin.Juba varem hoomasin et ohhhoo,et Elar ja valge Mercedes replica pargitud otse punaka autovärava ette -see justkui vana semu,vana Jugasaare Marguse poja maja autovärav!Kui telefonist Tere,Enno kostus,olidki otsad kohe koos: vanaautohuviline Elar on seesama Nõmme poiss,kes Põllu nurgal elutseb. Pubist vaid tühja pudeli viske kaugusel...
Auto küll Veerenni t., Elari autotarvikute poe garaazi pargitud.Kui Simppa homme Pärnu uuniklaste poolt naaseb,läheme uudistama.Hindki pelgalt 120 tuhat eeku.Ka noort Sirki tahaks SAHK peamehele esitleda,siis tal Tallinna matkast rohkem muljeid.Tahab ta ju minult pilte ja lugusid SF vanaautoajakirja "Automobiili" Nõmme lustisõitudest,mida Vahuri poeg nii entusiastlikult ja pidevalt korraldab.Rahva rõõmuks.Äsja just käidi Saku Õlletehases ja tutvuti sealse muuseumiga.Kuna tooteesitlust ei kaasnenud siis ma oma kõrvalejäämise pärast mitte ei kurvastagi.
Aga nüüd:head ööd!
Ikka väsimatult teie Neemo E.Poldre

EestiPoiss

Õhtust,kõik see mees(ja naine) !Hallpea-rebane muljetab otse Tallinna Ülikoolist:No olen ikka plixide kooli sattunud.Eile õpetati meile ühel kommunikatsiooniloengul,et ärge jätke tööarvutisse meilisõnumit:Pea ja kõht valutavad,sest on päevad(?).Lahkute töölt,jääb see sisse ja uus töötaja loeb.Täna sädistasid mu naabrineiuksed auditooriumis,et on selline kollane peapael,mis muudab juuksed õlgkollasteks ja teine vastas:mina pesen shampooniga mis teeb hõbedaseks...Pidin äärepealt vahele pistma,et mina ainult sellega pesnud-ja kae nüüd tulemust...Päris eht plikade kool ikka-mehepoegi näed tunni kestel koolipeal saja tibi seas üht-kaht,kui sedagi.
Ja kõik daamed kuidagi argised,mittemeeldejäävad.Säravaid isiksusi justkui polegi. Et vaataks ka ühte,kes hallist massist kõrgemale küünib.Aga ju olen elus liiga palju silmailu lähedalt,pressiesindajana korraldustiimis töötades näinud:kõik need Miss Estonia ja Balti mere missi valimised - ühtekokku üheksa keissi pluss lokaalsed,Eestimaa eri paikkondade missicontestid... Elu on ilus,kuni ilu on elus,öeldi vanasti.
Ju siis.Meenus ühe koolipõlvesõbra jutt.Kooliekskursioonil majutati ühel õhtul Leedus ühe koolimaja klassituppa põrandale oma magamiskottidesse unele.Hommikul ärgati naerulagina saatel.Klassiseinal oli liistude peal vineertähtedega kuldselt kuulsad sõnad:"Mökitas,mökitas,mökitas".Lenin
Kes ärkas,see röökis naerda !Kõik ju möistsid,mis lennuka lause tõlge tähendas...Praegugi meenus vaid seetõttu,et suurkooli läksin tudeerima, mitte netisid uurima.
Ja noorõppur meil kah tubli.Karl Patrik juba uurib erilise hoolega oma raamatuisse kirjutatut.Eile pistis iga raamatu mimmi silme ette.Mis siin on,aga siin ?Täna oligi aabitsatund Mimmiga.Loeb tähti o-n-u.Mees,ütleb lõpuks(?)
Vahepeal lõbustas meid küsimustega.Mis see siis asi on?Tahtes teada,mis asi see siis on.Aga sõnade järjestus alles õppimata,siis juhtub.
Väike helesinine unistus tekkis mu ideepangas.Tahaks pojukestega sattuda sügiseaegu Palmsesse kus mõisa tõllakuuris teiste vanaautode seas hoiul mede pere endine reliikvia:Mercedes-Benz 290 Pullman.Mille juures saaks veel pojukestest pildi koos sellise autoga nagu mina ta Rünnole loovutasin. Et eluaegne mälestus kui seinale raamida. Aga mul ideid jagub -oleks vaid teostajat.Kevadel kui Beriti pildiga pannoo (ärimaja reklaam) Kristiine keskuse seina kaunistas.Rääkisin nooremaile pereliikmeile:tehke palun Beritist foto seal nii et pilt temast jääks taustaks...Aga kus sa sellega.Ega,s profipiltnikku ju majas pole!
Kommunikatsiooninäide hommikusest liinibussist.Mingi habetunud näss, geoloog mu kõrval tahaks jutulõnga veeretada.Tema rahvusest noormees seisab ta kõrval,ratastega turukott ligi.Mis sul selle kotiga juhtus?küsib habe ühtäkki.Eimidagi,vastab kutt.No kuidas siis on,sealt otse tuled või?Ei kutt mõista millest jutt kuid kohmab et jah.Seened ikka kasvavad,küsib vana.Kus nad,s ei kasva vastab poiss.Ja mis on selle linna nimi mis otse Baikonuri kosmodroomi kõrval,pärib geoloog edasi.No miks ma siis seda Baikonuri ei tea,vastab nooruk.Absoluutne kommunikatsiooninäide, mõtlen.Sotsialiseerunud ja kollektiviseerunud rahvalt,minusugune ei alusta eal sellist mõttetut juttu tundmatuga.Teine maailm,mis muud.Aga kuulata lõbus. Olgu siis nüüd,kesköö kukkus.Homme jälle koolipäev, algab seminariga TA raamatukogus.Sain Simolt meili,weekendiks purjetab siia Tallinna.Vist põrutame Taaralinna ühte Ameerikamaa uunikumi lähedalt vaatama, mis maaletooja Tarmo Saare kollektsioonis müügil.
Head siis ööd,mida muud.
Endiselt ja järelejätmatult
teie Neemo E.Poldre

EestiPoiss

tervitab-ebatraditsiooniliselt teist korda päevas.Käisime just Mimmiga Mooni Mammat haiglas vaatamas,kus ta insultist toibumas. Kõndis Mimmi abiga päris krapsakalt kõndimisraamiga piki koridori ja oli muidu tegus. Minu huvi oli oma visiidi ja kohalolekuga kinnitada,et Mammal on olemas pere iga liikme toetus.Mida mu palatiarst dr.Hille Leht pärast mu insulti rõhutas:mentaalse paranemise võti just siin.Ja kui patsient vaimselt toibub, hakkab füüsiski etemaks minema,mäletan.
Muidex,veike vigade parandus. Gurmeetoidu sisse läksid eile hoopiski peekon ja tomatid,et te teaks.Homse Joeli sünnipäeva eel käisime just Rahumäel kalmule lilli ja küünlaid viimas.Ja mina esitasin enesele vist tuhandendat korda küsimuse:kas mu poeg oleks elus kui mina oma vana kombe kohaselt oleks läinud tolgi ööl talle autoga vastu? Aga kuidas sobinuks isal seda pakkuda,kui sõjaväe-eelikust koolipoiss enam ammu lapsemõõtu polnud? Mäletan hästi me viimast,lahkumiseelset vestlust,kui vanem poeg küsis:Keila Kultuurimajas on minu sõprade korraldatud peoõhtu,kas tohin minna?
Loomulikult, kui seal Keilas ikka turvaline on.
Mitu semu on sõjakooli kadetid-nemad valvavad korra järele.Midagi ei saa ju juhtuda,väitis Joel.Mitte kusagil mujal pole mul sel õhtul kindlam, lisas ta(?).Minul seepeale vastuväiteid polnud.Suured mehed -ju siis nii ongi.
Aga karm saatus tahtis teisiti.Miks küll?
Ja mis mõte oli Taevaisal minu ellujätmisega?Kui juhe oli 2002.a. 7.aprillil (mu lahkunud isa sünnipäeval)pööningul lõhkenud,oli tunne:elu on läbi. Mine ja kraabi endale liiva peale.Vähehaaval-ca poole aasta järel- ärkasin ellu,sättisin paika krundierastamise poolelijäänud paprid,vormistasin isamaja tükkis täiega poeg Jensu nimele.Siis vaevasin pead oma vanale uunikumile MB-290 parima ostja leidmisega(garaaz läks Jensu maja tõttu lammutamisele). Seejärel taastasin oma õigused metskapteni paberitele ja autojuhiloale. Kogu minu paketist ABCDE jäid järele vaid vajalikumad ABE.Sest seda viimast nõuab Euroliit kui mul raskem käru autol järel...Kiirabi-ja tuletõrjeautojuhi õigused saan tagasi kohe kui viin ARK-i arstliku komisjoni paprid,et mu tervis tunnistatud taas kutselise juhi vääriliseks. Mida vaevalt et teen,sest isegi uue auto arvelevõtmine nüüd ligi 4 kilo maksab.Lõivud otsapidi taevas ju.
Muide,eile seenemetsas oli märkimisväärne hetk.Sarnaselt saatele Vox Populi,kus igasugu hullud raadiosse helistavad ja ullikeste mulli tõukavad, korraldas Vikerraadio foorumi:Millega muuta maailma paremaks?Keegi tibi leidis et peaksime rohkem teretama(?)No abiks seegi,aga paljalt tere ei muuda suurt midagi.Helistasin ja tahtsin öelda:küll aga muutuks maailm paremaks kui Euroliit saadaks koju tagasi kõik pan torumehed kelle kaasmaalased telekanali Rossija teatel on süüdi Teises Ilmasõjas.Kahjuks ei saanud moblaga ühendust.Minu küsimus ajaloo ümberkirjutajaile punavenest:Kelle poolaka allkiri lisandus toona Molotov-Ribbentropi paktile? Mind tõega häirib: sööb ja salgab kogu see endine Murdmatu Liit.
Vaat kui võtaksin kätte ja lisaks suurkoolis tudeerimisele(sest olen seda väärt)kirjutaksin bestselleri nimega Mäng milles kirjeldaksin värvikalt kuidas mängisime vabatahtlikku astumist nõukogude liitu,kuidas sujus Johannes Vares- Barbaruse asjakohane perfomance.Kuidas askeldas mängult iseseisva liiduvabariigi juhtimisega mängueestlane Ivan Käbin,kes jeesti kjeelt kõneldes mängis Johannese osa täitjat.Ja kuidas tema hilisem mantlipärija Karl Vaino hüüdnimega Kirill Vainoff mängis,et on kah üks eestlaste seast.Kuigi pani haridusministriks slaavitarist neiukse Elsa Gretchkina,EKP Tallinna linnakomitee instruktori, kes mängis et juhib Eesti hariduselu.Aga kuhu? Ja üldse on mängu-teema väga laialdane. Kuidas mängisime koolis,et astusime ELKNÜ-sse. Klassijuhataja Leili Sehver teatas: kooli ma ei lõpeta kui punast komsomolipiletit ei võta(?). Ainult kroonueelse autokooli läbimine polnud mäng:veoauto juhtimine Tallinna kitsastel tänavatel ja Toompea paljudes käänulistes nurgatagustes tuli reaalselt ära õppida.Majaseintelt krohvi ärakriimustamise hinnaga, sest tihti olid hoonevahelised pilud just sama laiad kui GAZ-51 porteauto veokastki.Mäng oli seegi,et justkui kaitsesin 1966-1969 oma suurt Kodumaad Ukrainamaal Hmelnitskis 57.Õhuarmee pommilaos teenides. Kusjuures kolme veosillaga ZIL-157 maastiku-tuletõrjeautot tuli juhtida mitte mängult nagu mu kaasteenijast turkmeeni lambakarjus, kes hoitud ja 37 tuhat km läbinud head autot kolmel erineval moel lõhkudes romula poole suundus...Esimene pauk oli õppehäire ajal väeosa väravasse,teine kärgatas siis kui taas õppehäire aegu pritsikuurist välja tuiskas,varustuse küljeluugid valla kui linnutiivad...Ja kolmas oli see juhus kui tagurdas 2-tonnise täis veepaagiga auto tagarattad meie pritsikuuri põranda sisse remondikanalisse.Ning siis,teise musta selli abiga, asus traktori S-100 Stalinets jõul neid sildu auto alt ära rebima...tahtes tõmmata autot trossiga välja trakatsi abil nii et ragin taga.Sain jaole, kõmatasin lahtise käega tal üle kupli ja saatsin kanalisse kive rataste alla toppima.Siis kamandasin rooli, raskeveo käik sisse ja gaasi andma.Välja mu lemmik ronis,ja rattadki jäid alla.Kuid kümne lamba eest ostetud juhiloal polnud juba siis etemat väärtust kui tänapäeval ARKi Pärnu juhiloavabrikust ostetud paberitel.
Mängust veel niipalju,et iga punapüha eel muljetasid poliitohvitserid isikkoosseisule saalis:meie ümber külades elab 20 tuhat bandeeralast,kes tulevad just pühade-eelsel ööl vene sõdureil kõrisid läbi lõikama.Olge valvel ja ärge tilkagi võtke - seda nad loodavadki et olete purupurjus!Täismäng,ma ütlen.Moskva ja Piiteri poisid naersid kasarmus pärast kahjurõõmsalt et oh mis loll jutt: KGB ei laseks sellistel küll rahulikult hingata ja tegutseda.Ja nii need mängud kujunesid.Kuni 1969 jaaniks pääsesin koju ning aastast 1974 mängisin juba et olen Õhtulehe reporter,pärast nooremtoimetaja.Kelle lugude ette pisteti lehe trükkimineku eel kompartei slooganeid,vahel isegi väljakirjutusi NLKP programmist või XX kongressi otsustest.Mängisin kaasa, minu nimi oli lugude all NB! parteipoiss ma polnud.Nii oli lihtsalt kombeks,et partei meid juhtis ja vastukobizemise korral pidanuks võtma lipsu eest ning triiksärgi seljast ja minema mängima hoopiski kärumeest. Mängu järgmine level eeldas mu astumist ENSV Ajakirjanike Liitu,kuhu pidin esitama oma trükitud artiklid ning sissesaamiseks vajasin kahe tubli parteilasest kolleegi Harald Haugi ja Leo Randmaa soovitusi, kes ammu mängu astunuina olid juba väärilised mängurid.Samas mu sõbralikud kolleegid-mentorid.Ja härrasmehelike geenidega edukad kaasinimesed/ mängukaaslased.Ühel omavahelisel hetkel pihtis Harald äkki:mind,vaeste inimeste last oli neil kerge kaasajooksikuks meelitada(?). Ju vaevas head ja südamlikku inimest endise hävituspataljoni liikme taak. Milline karm mäng/ lahingud tõsieestlastega olid tal jäänud seljataha enne kui verega kinnitatud ustavus ta peatoimetajatoolile tõstis.
Kogu teema pakuks ainest vähemalt näidendiks pluss romaaniks.Aga palju on veel vaja õppida ja läbi töötada enne kui Sofi Oksaneni loorbereile sarnaseid vilju saaksin lõigata...Kusjuures tema Finlandia preemia väärilisest teosest Stalini lehmad ma küll midagi extra fantastilist või ülitulemuslikku välja ei lugenuid.Väidan seda kogu lugupidamise juures tarmuka ja tubli daami vastu.Ju olen ise liiga palju kursis kogu tema läbikirjutatud temaatikaga et iga lõigu juures vaimustusohkeid ei pillanud. Oli häid leide ja tähelepanekuid,möönan.Kuid tihti juhtus ka ebaolulise kilbilesättimist.
Tegelge ajalooga,aga vältige selle ümberkirjutamist nagu äsjasel Moskvast naasmisel väitis/nõudis ka sm.Savisaar.
Parim kild tuli TV3 reporterile samas vastuseks minu eurosaadikult Indrek Tarandilt,kellelt küsiti:Mis me nüüd temaga peale hakkame?
Kohe on käes valimised.Näidake koht kätte Tallinna okupeerinuile!
Möönan,et nii eksprompt kümnesse poleks suutnud vastata kuigi paljud.
Millest kohe ka noorele Tarandile kirjutasin ja e-mailiga saatsin.
Olge siis sügiseselt tragid ja ettevõtlikud !
Ikka ja väsimatult teie
Neemo.E.Poldre

EestiPoiss

tervitab pea nädalase vahega taas.Heia-Heia!Ja muljetab mis toimunud,mis teoksil.Läinud nädalasse mahtus esmakursuslaste teeõhtu koos põgusa tutvumise ja mõningate mängudega.Hakatus oli muljetavaldavalt boheemlik.Kutsuti teatud ruumi,seal rippus sedel et lugu üle viidud järgmisse,sealt õpilasesindusse ja sealtki tagasi auditooriumisse 116,kus ust lukustav lektor teatas:siin küll midagi ei juhtu(?)Kui tudengitoas kesk lõbusaid noori pluss tühja pandipakenditaaraga täitunud kaste ning suurt hulka arvuteid,küsisin,kas luuremänguga tegemist kus kase taga kivi all on sedel kuhu nüüd minna -vat siis suundusimegi sinna tagasi kus midagi ei toimuvat ning toimuski!Toatäis oodanud plixe ning (paari poissigi) valgus sisse kus kukkusime mööbeldama ja toole-laudu ringi sättima.Poleks mu teemagi kui kutid ei hoidnuks eemale ning lasknuks naistel tõsta ja sebida. Pole ma akadeemiliste tibide seltsis palju olnud ning tahtsin lonkava härrasmehena ikka asjaline olla.Saingi veidi,et mitte häbi tunda.
Mängud olid sellised:mind valiti ühe võistkonna vanemaks/Ainsa mehena/ olin vähe häbelikult päri,tõdesin:joosta ei jaksa.Seda me ei sunnigi,naersid seelikuis kaastudengid.Igaüks pidi end lühidalt tuvustama enne starti.Mina ütlesin,et kummalise mehena õpin toimetajaks,olnud ilma kõrghariduseta peatoimetaja ning kirjutanud veerandsajandi kestel kõnesid/ettekandeid koguni kolmele ministrile.Ja lõpuks ületöötamisest saanud insuldigi.Kuigi mujal,hiljem.
Nüüd on paslik meenutada vana luuletust:
Ära ilmal valu kaeba,ära nuta pisaraid
sest et kuri ilm ei usu,et sa nõnda haiget said.
Keegi plix teatas seepeale,kui insulti mainisin,et tema jäävat oma haiguse tõttu kuue aasta pärast pimedaks,teine kilkas:aga mul on neli neeru!
Sain teada,et mõned noored minu konstateeringut kurtmisena võtsid,ning tajusin,et vääritimõistmise võimaluste pärast enam kunagi seda õnnetust ei maini.Las moodsad inimesed arvavad,et ma GHB laksu all autoga kraavi põrutasin.Kui neile see variant rohkem passib..
Võistluse üks elemente oli selline:mahutada suhu niipalju viinamarju kui vähegi võimalik ja öelda:Tallinna Ülikool.Nalja sai kuhjaga-15 marjaga kõnelda suutnu võitis! Siis nõuti meilt uute mängude väljamõtlemist:Mina pakkusin välja kombinatsiooni:võistkondade noolevise pluss sõnade äraarvamine tahvlil kus esimene ja viimane täht märgitud,punktiir vahel... Kuid teiste pakutud millegagi meelde ei jäänud,sorry.
Vajalikku teavet jagati kah,paaritunnise "teeõhtu" käigus pakuti snäkke ja karastusjooke lisaks viinamarjadele.Eestvedajad olid lahedalt aktiivsed kui uute patareidega Duracell-jänkud.Tundsin end hästi, vanusevahet justkui polnud.
Hiljem kodus märkasin,et vana pedant leidis taas ühe vastuolu:kuigi meie infotunnis pajatati palju igatmasti toetustest õppureile ja extraabist vaegureile,pole meil midagi eriti loota esimesel semestril.Vat üks koolitet sotstöötaja pidanks sellest alustamagi-õppige koolitee hakul hoolikalt,teie hindeist olenevad 2.semestril vast võimaldatavad stipid ja abirahad.
Aga see selleks.Mul lihtsalt meeles,et Maalehte kirjutasid sotsminni töötajad alailma:riigi toetusrahad jäid jälle kasutamata,sest keegi pole küsinudki(?) Kas infi kinnihoid on kokkuhoiu koht,küsiksin mina.
Aga Eesti riik on särtsu täis:äsja selgus et pooled Eesti Energia (vanemad) voolumõõtjad valetavad mis hirmus! see selgus siis kui riik hakkas EE kassast meie sinnatassitud miljardeid dividendideks krabama.
Aga eilse päeva puhkasime Liizaga kuninglikult Lahemaa seenemetsades. Mina rohkem auto parkimiskoha naabrusi kammides,mu tegus kaasa nö platsi seentest puhastades.Õhtu krooniks saabusime pealinna karmis paduvihmas, koju jõudes säras jälle päike sügistaevas.Restorani gurmeetoit oli see,mis superkokk Liiza poolt õhtulauale serveeriti:singiga maitsestatud kukeseenekaste,millest paremat on raske välja mõelda.
Nägesh siis seks korraks
parimate tervitustega
teie Neemo E.Poldre

EestiPoiss

tervitab ja tõdeb,et vahepeal on taas hulk vett Läänemerre voolanud.Sai käidud koos Liizaga Heiki-Marju pool lõbusat,soolaleiva-weekendit uues ja ürgvanas "nukumajas" veetmas vanas kuurortlinnas Haapsalus.See Kalevi uulitsa vanemaid maju võib täie õigusega uhkust tunda: hoone on seest ja väljast kui nõelasilmast tulnud- alates tuliuuest kogu maja muldpõranda-alusest betoonist ning lõpetades väljavahetatud põrandate,mõnede uute seinapalkide ning renoveeritud välisvoodriga kuni tuliuue plekk-katuseni... Sisedisainist ma parem ei räägiks- sest nii viimasepeal see on.Majataguse varikko all maitsesime tuntud headuses hõrgutisi grillmeister Heiki repertuaarist. Lisandina pakuti Liiza ja minu poolt äsja Nõva metsadest toodud seentest rooga ja muud head-paremat.Õhtune jalutuskäik mööda uinuma jäävat Gapsal-nimelist iidset tsaaririigi suvituslinna, ja Une-Kati oligi liivaämbriga kohal... Hommikul silmad klaariks,kohvitass põske ja jälle Nõvale ning ka Vihterpalu seeneväljade manu. Jätsime meelde,et magus koht kilomeetrit poolteist pärast mobiilimasti kruusatee pealt üsna paremale metsa.Kus kuiva samblapõndaku peal liigirohked seeneplatsid ootamas.
No ega,s inime pelgalt korilane ole,kes vaid metsadest ja laantest toitub.Linnaski tegemist üksjagu.Korv noosi täis, põrutasime Tallinna Kiirabihaiglasse, kus Mooni Mamma oma mikroinsultist toibumas.Tervis suht normis oli,küllap peagi vormis ning taas kodumail toimetamas.
Õhtutunnid veetsime omas kodus suures pereringis,kus lisaks kodumaja nooremaile ja noorimaile võõrustasime ka Beritit-Eerot.Ja pärast poolpidulikku ühist nosimist sukeldusin oma uude koolipäeva.Muudkui uurisin ja valisin, milliseid loenguid täna kuulama peaks.Ning andsin oma arust parima kui tänase koolipäeva lukku lõin.Varahommikul miskit tarka koolimajas ei pakutud.Nii sättisingi end k.12.15 algavale loengule INFOOOTSING.ALLIKAD JA MEETODID.Mare majas,auditooriumis 134. Asi oli väärt kuulamist,aga kuidas eksamiks õppimine sujub,täna ei tea. Midagi segast küll polnud,kuid mahukas õpitöö ootab ees.Sama võiks öelda väga huvitava teema kohta Silva majas auditooriumis 318 : SUULINE JA KIRJALIK KOMMUNIKATSIOON. Üldiselt tundub,et mida ma ka ei valiks -ikka on põnev ja ülihuvitav ning üldhariv pluss vajalik.Juurde tahaks näppida veel Lotmani semiootikaloenguid ning rektor Rein Raua pakutavad ained.Kas kõik mu õpinguplaani mahub ning kuidas tulen toime,näitab aeg.Homme tahaks veel kaevuda teemadesse,sest neljapäev täis põnevaid loenguid.Mida tahaks kuulata-kaifida kohapeal.
Koolimajas kulgedes tervitasid mind mõned piigad,kes jätnud meelde,et lonkav päss nende kooliveli on...Neid on palju,mind ainult üks.Seepärast polnud mõtet kurvastadagi,et näkke esimesena tervitada ei märganud nagu dzentelmenile kohane.Onu Bella laulukest tahaks kohe parafraseerida: särtsakaid tudengeid kepsutab palju- nad meeste peale ei karju!Ja kuna oli teatud raskusi oma õppegrupi koodnime WRT-1 meeldejätmisega, nuputasin sellelegi kohe definitsiooni:Wana Rassib Täiega,Üksinda...Sest eks pean ikka omal jõul minema läbi mustade maa,nagu wanaste üteldi. Eero küll eile niipalju abistas,et mu tudengiparooli sättis Tallinna Ülikooli saitile. Muuga tulin ise toime.Aga vist kujuneb lähiajal omamoodi pähkliks oma tunniplaani kokkupanek. Ses mõttes,et kogemuse puudumise tõttu kulub aega mis hirmus.Aga see-eest jälle katsetuse võrra rikkam. Tegelt ongi nii,et ülesaamatut midagi ei tohiks olla-ainult humanitaaraladega maadlema peangi.Ja need mulle eluaeg meeldinud/istunud.Tahaks oma soome ja vene keele teadmiste testid ära teha ning loomulikult vaja englishit juurde toksida.Tase on nõrk mis nõrk,vana pagas põhjalikult roostes,nagu olen märkinud.
"Uni ei anna uuta koiba,"on mu uusim parool.Kargan üles juba k.7..8 kui vaja.Ja pole uneraasugi enam.Sest kesköö järel kustun põhku ära. Oligi vaja otsalõppi autotoimetaja töö asemel midagi muud teha,mis ajude puuderdumist väldiks ning tegevust pakuks.Koti peal pikutava penskari amet mulle ei passi teps mitte.Aga vat suurkoolis käimine on ühtaegu huvitav ja vajalik.Kui aus olla-ega suurt muud üle jäänudki.Kunagi mõni aasta tagasi pakkusin end Nõmme Majja spordiklubi administraatoriks,siis Pääskülla koeratoidu telefonimüüjaks.Kuna mõlemad tööpakkumised oma koduküla seitungist Nõmme Lehest avastasin,polnud personaliotsijail mingit kommet vastata kasvõi EI kui mina ei sobinud.Jälle ülikoolihariduse puudumine?
Jäme jama on küll.Ometi on iga kui viimase jobu otsingul nõudeks kas kõrgharidus võis selle omandamine.Ainult Selveri kärulükkkajalt diplomit pole veel küstud...Aga kui oled personalijuht ja sul vajalikud atestaadid eks siis käitugi vastavalt. Kas minus räägib juba maailmaparandaja ?
Kuigi kõige meelsamini oleksin kommunikatsioonijuhtimise eriala magister või dotsent,kes noori jüngreid utsitab.Las nemad siis muudavad selle maailma paremaks,inimsõbralikumaks,arukamaks ja murevabamaks.
Selle mõttega täna oma mäejutlusele punkti väänakski.
Head und ja lehva-lehva !
Muudkui teie
Neemo E. Poldre
Kes sai eile oma gunstiõpsilt Aive Metsalt ilusa kirja pisipoju pildiga ning fotomeenutustega Invaliidide Koja gunstikoolist,kuhu tahab naasta sügisel oma filmiõhtutega.

EestiPoiss

pärastlõunatervituseks käe ulatab kui noor paadimees...Ja kukub muljetama kuidas ta suurkooli esimene,eilne päev kulges.Hakatuseks lahkus Une-Kati juba tunnike enne äratuskella ehk seitsme paiku.Ja tunniga olidki kõik toimingud tehtud:hommikuamps ja kohvi,kosmonaudi toit ehk tabletid,ise pestud-kustud-kammitud.Kuna neljapäevaga tegu,sain mahti kohvitassi juurde Luigepoju Expressenitki nautida mis mulle nädala suurim kaif on.Liiza pillas mind sündsalt pooltunnikesejagu varem Uus-Sadama 5.Stardiks kuulasime pärast vaegurtudengite infotundi ära rektor Rein Raua loengu Teadmised,mis üksjagu uudselt ja põnevalt kõlas. Pinginaabriks tiba enne algust sisse astunud klubikaaslane Andres Haamer koos poja Märdiga,kellele mul oli kogemata õnnestunud kohti hoida lausa teises reas.Sealt siirdusin bakade referent-toimetaja infotundi,millele eelnes üldine õppeinfo koos uute suurkooli meiliaadresside ja -paroolide kätte ulatamine.Päris palju asju sai klaariks,ka anti kutse tulla 9.sept. kooli teeõhtule teiste rebaste ja rebaseplixidega tutvumiseks. Peaks ikkagi minema et sisse elada.Kuigi säravaid siresäärseid justkui ei silmanud.Aga pole hullu -jääbki rohkem aega teadmistesse süüvimiseks.Koolipäev lendas linnutiivul-märkamatult oligi saanud hommikuse kümne asemel õhtune viis see kell.Ja aeg koduteele asutada.Ja kui varemalt oligi hinges kerge pelgusevirvendus-et kas jaksan ja suudan pärast koduseinte vahel veedetud kümneaastakut terve päeva vormis püsida-siis oh imet!Mitte mingit väsimusemuretki nahavahel.Ja järjest sibatud ühest auditooriumist teise , nuputades,kus küll järgmine lisakatse toimub? Usun täna tões ja vaimus,et kui tervise tase püsib kui täna,pole suurkool mingiks probleemiks.Miks hallpea alles täna kooli kippus,seletasin ühele assistendile veenvalt: et kommunistid ja kolm last ei võimaldanud varem tulla(?) Mis mõttega käia Tartu Ülikoolis,kus eesti filoloogile juba ettevalmistuskursusel kukuti jahuma kompartei juhtivast rollist ning sm.Puhmaskulmust isiklikult... Ning mind juhtisid -juhatasid vastvalitud tööteel Õhtulehes keskharidusega peatoimetaja Heino Dengo,väga asjalik ning tark mentor ja vaid kõrgema parteikooli karastusega asetoimetaja,Hiiumaalt minekihutatud parteivürst, alkohoolikumainega Aleksander Koel.Kui vastutavad seltsimehed said pukki vaid ustavuse toel,miks ei võiks/tohiks minagi kameeleoni mängida?Nii mõtlesin toona küll,kuid mulle selline life style ei passinud,jäin ikka endiselt ausaks vana Polbergi pojapojaks.Parteituks ja rippumatuks.Ning tänahommikuse uudise valguses olengi peaaegu küps end parteile maha müüma.Just selgitasin õeraasule et kui mingi partei lubab mind tõugata Bruxelles,i lihapüttide manu Euroliidu asjapulgaks,võtan otsast kinni ja vastan Reutersinstituudi kutsele tulla Oxfordi ülikooli 3...6 kuuks õppima aastail 2010-2011.Eelduseks oleks englishi vaba valdamine nii kõnes kui kirjas. Aga small talk juba praegu klaar -ning Tallinna Ülikoolis võiksin kohe haarata inglise keeleõppe võimalusest,mida vist alles teiseks aastaks pakutakse.Kui hull idee teostuks,saaksin väljateenitud palganumbri manu. Miska tagada oma Liizale heaolu,mille ta on ära teeninud.Võrreldes selle murekuhjaga,millest end tänasel päeval minusuguse invaonu kõrval läbi murdma peab.Õeraas elab küll omaloodud ideaalmaailmas,kui väidab:mitte partei ei saada sind Eurokomisjoni tööle,vaid rahvas valib(?)Ju usub tubli tüdruk sedagi,et rahvas valis/hääletas meid Euroliitu? Ja et mingile kujuteldavale rahvale on vaja euroraha enne kui Eesti on alla kirjutanud Euroliidu sotsiaalhartale?
Käisin päevapoole ka Liizal külas Tehnikakõrgkooli vastses lillepoes kus ta ühte töötajat asendas.Lilleneiu Liiza passis sinna kenaste kut vanastegi kui lillemeres lillekesena õitses.Floristina,noh.
Neiu Viktoria Ladõnskayalt hankisin Liizale eelseisvaks sünnipäevaks kena ja ihaldatud autoripühendusega raamatukese:Vene köögi eripära Eesti moodi.Kuna Anniki lillepoes läks kimbukesega veidi aega,jõudsin Viktoria juurde toimetusse kümneminutilise hilinemisega.Piiga trehvas mind juba uksel.Pärast vabandusi ja lillebuketikese üleandmist, mida tegin üpriski kohmetunult, hilinemise tõttu.Ei märganud kiirustades paberitki ümbert võtta,sest blond daam koos sõbrantsiga kippusid trepist üles raamatukest haarama.Kui naases,suutsin vaid kohmata :oled just sama kaunis kui pildil...kui ta pühendust vormistas.Olen nüüd väga rahul oma tembuga,et meilitsi suhtlesin eelnevalt.Ja et lähetasin just Viktoriale tänukirja koos suurte vabandustega,et ebadzentelmenlikult hilineda oskasin ja lilli paberist välja ei koukinud ja et korralikult tänadagi ei suutnud...
Aga olge siis ikka viksid ja viisakad
soovib teie Neemo E.Poldre
väsimatult ja järelejätmatult.

EestiPoiss

Teid õhtutervitusega üllatab,kui nii võib öelda.Ning pajatab,et päevake läks looja karja üpris tegusalt.Hakatus oli perearsti juures,kus oli määratud täisdiagnostika.Esmalt uriinilaks:varahommiku esimene piss,teine juga,nagu Järve haigla Tiiu kord Liizat õpetas.Kuidas ta vigastet meheraas peab oma kollast eritist serveerima.Sellega ühel pool,topsike ligi,astusin sisse dr. Kõressaare noorukese assistendi juurde ettenähtud tunnil:10.20.Kes sai tohtrilt juhtnöörid,et poiss peab veeniverd eritama ja EKG näite pakkuma.Oli ka juttu,et eesnäärmest miski test võetakse,kuid neidis seda ei üritanudki mitte ja patsient omas häbelikkuses oma häbedust ei pakkunud.Sest kuidas sa hing usaldad oma eesnäärme, nurtsunud organi võõra noore daami näppu! See minu asjandus mis elutormidest räsituna on kaotanud kunagise kaubandusliku välimuse, ei passi mitte üks raas mitte ühegi näitsiku käeulatusse(?) Ja nii jäigi eesnäärme kontroll kõrvale suurest täisdiagnostikast ,kus justkui kontrolliti ventilaatoririhma pingsust ja amordikate jäikust,generaatori laadimisvoolu tugevust ning radiaatori läbilaskevõimet ja katkesti-jagaja kontaktide vahet ning küünlaelektroodide jääkväärtust, aga ei tehtud õlivahetust ega piduriklotside asendust.Peretohtrilt sain ka tõendi invaliidi parkimiskaarti uuendamiseks, millega kappasin linnaviletsuse teenindussaali hankima arvenumbrit,kuhu kanda 40 krontsi tähtsa kaarti väljastamistasu.See tasutud, läksin tagasi linnaviletsusse et kaart välja võtta.Ametnikutädi hoiatas,et see kardab päikesekuuma ja läheb krussi,kardab külma ning võib poolduda aga eelkõige kardab äravinnamist (?)
Aga jätkuvalt on mul meeles,et Kremli päkapikud pelgavad ajalooseikade avalikustamist.Käin mööda Mustamäed ja mõtlen,et kes krt päästis küll valla Teise Ilmasõja! Ja hinge puges kuri tõdemus,et peame vist üles tunnistama:meie, eestlased,need põlatud "kuratikud" just nood kaagid olidki,kellele maailmarahu mitte hinge ei mahtunud.Tubli nõukogude rahvas alustas loovat ülesehitustööd ja ja kõrvetas end Magnitogorski martäänahjude kuumuses.Rassis surmaga võidu BelomorKanali kaevises.Aga eestlased tagusid adrad mõõkadeks olles rünnanud relv käes Vabadussõjas kommunistide vaesalku,kes iseseisva ja rippumatu EW kodanikele vägisi helget homset tooma kippusid.Isegi Narva koolide vene poistest õppurid tegid pataljoni ja hakkasid relv käes oma Piiteri poolt ründavaile verevendadele Narva kaitselahinguis vastu.Viljandi koolipoisid omakorda hakkasid relv käes taskistama Landeswehri vägesid,kes Cesise poolt Maarjamaale õnne tooma kippusid.Võnnu lahingus said saksmannid haleda kolaka nagu need teised sissetungijadki Narva all.Siit rändaski mu mõte Teise Ilmasõja pääle,selle hakatuse manu.Mis olnuks reaalsem kui see,et nende sõjakate,hambuni relvastet koolipoiste mängud relvadega viisidki hiljem suure sõja süttimiseni.Hoiatas ju meile tuttav nõukaaegne "tikutoosihariduski", et hoidke tikke laste eest!Väike ja abitu Poola seega langes eestlastest sõjasüütajaile kergeks saagiks(?) Midagi sekeldasid seal veel ka õllesaalide kangelase Adolf Hitleri Wehrmachti vennikesed,aga vene kommudest seltsimehed on patust puhtad kui äsjasündinud titeksed.Ja nii jääb Kremli väikemeeste tandemil õigust ülegi:Venemaa pole üleüldse sõja puhkemises süüdi.Nemad,venkud, tegelesid oma asjadega.Stalin mõrvas Kindralsaapi,näljutas Ukrainat,kolhoositas ja küüditas oma rahvast,Beria nuhkis ja aretas suuri vangilaagreid,tellis veeremit ning trellitas kõik kaubavagunid...Lõunal Buldogi Pubis küsisin baaridaam Kreetelt,kas eestlastel poleks aeg sõjasüütamine üles tunnistada? Pole põhjust,arvas ta. SEB-panga Nõmme teenindajanna Kristel oli äsja vaadanud dokfilmi Teise Maailmasõja hakatusest ja ärgitajaist ning temagi uskus teadvat,et eestlastel pole selles sõjahakatuse-jamas mingit süüd...
Aga miks kinnitasid vastuseks minu põletavale päevaküsimusele kõik valgustuspostid Mustamäe plakatitel KESKERAKOND,KES VEEL!
Kas Hundisilma-isand tunnistab patu üles? Tema naiskolleegide rindade mudimist partei suvepäevadel põhjendasid sõnaosavad kõneisikud küll sellega,et vanaperemees olevat avanud massaazisalongi ja harjutab kätt.Loll,kes põhjendust ei leia,ütles vanaeestlane.Millise põhjendusega vabandame meie Teise Maailmasõja vallapäästmist,vat see on miljoni dollari küsimus.
Pangem siis ühiselt pead tööle.Ajalugu ei andesta meile meie kuritegusid nagu ei andesta teistelegi kurja teinuile. Aga pr.Angela Merkel olevat just äsja vabandanud ametlikult Poola rahva ees.Asi seegi!
Hyvää yöta!
Lehva.lehva!
Ikka teie Neemo E. Poldre

EestiPoiss

Tere esimese septembri,tarkusepäeva õhtust !Sai käidud värske/ noore rebasena Tallinna Ülikooli avaaktusel,kus õuetäis rahvast rektor Raua ja meie Hiina suursaadiku,tema ekstsellents Andres Unga sõnumit kuulas,EW hümni ja Gaudeamust ühiselt laulis.Meeleolu oli ülev-pidulik,fuajees saime tellida endile Swedbanki üliõpilaspiletid.Kas see parim valik oli,täna ei tea.Aga promoti küll toodet easte...
Et pidi lausa Eesti parim ja täiuslikem üliõpilaspilet olema.Pärast avastasin ülla-ülla,et osa soodustusi kehtib vaid kuni 30-aastasele tudengile.Aga eks ju loobuda või,kui dokustaat ei õigusta.
Kes aga ei loobu oma väärastunud ajalugu taga nutmast,on need kaks pisikest, kes Kremli peremeestena kohad hõivanud.Alles eile nuttis telekanalis Rossija too väikese Putini dublant Medvedev,et Ukraina ja Balti riikides kole kurjus maad võtnud.Need paharetid nimelt teatanud Europarlamendi Assambleele koguni,et Teise Maailmasõja olevat valla päästnud Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa-mis ju puha vale ning laim olevat(?) Seejuures ei kinnita ega lükka kumbki väikemees ümber,kas ja kuidas sõjaleek tegelt siis lahvatas.Kas peame uskumaPutini juttu,et tema omal ajal ülikooli ajalooloengute aegu istunud hoopiski õllesaalis nagu ta kord on väitnud? Kus aga oli samal ajal pisimõmmik ning kes ta matriklisse arvestuse sisse kandis?Kui äkki kõrgkool hoopiskid lõpetamata nagu minul? Mina aga astun 5-ndamal skp. sisse Maarjamäe Lossi uksest,kus ajalookonverents just sõja hakatusele pühendet. Huviga,et kui tõde pole tõde- kus krt see siis on?
Ja et narvatagustel ikka ülbust jätkub,kõneleb kujukalt ka värskeim leheuudis.Kus sedastatakse,et veriste kätega mõrtsukiidoli Jossif Stalini pojapoeg Jevgeni Dzugašvili nõuab miskiselt vene ajalehelt miljoneid kahjutasu oma vanaisa renomee rikkumise(?) eest.
Mida koolihariduse puudumist?Kas tõesti ükski inime,kes murdmatu liidu aladel koolipinki nühkinud,et tea minevikust ööd ega mütsi?
Kahju kui see niimoodu on.Eks võinud minna ja teha hoopiski paar kubu hagu.Talvel hea soe olla kui miskit koldesse pista.
Siinmail tõdetakse küll,et ega enne Eestimaa vene koolides õiget ajalugu õpetama hakata kui uus põlvkond pedagooge kohad tahvli eest sisse võtab.Kuidas võõral maal asjalood onvad,pole au teada.
Tallinnas Õismäe vene koolis olid vähemalt nii ausad ajalooõpsid,et mu miniale ja tema klassikaaslastele soovitasid omal käel ajalugu juurde õppida,mujalt infot lisaks otsida.Kui kuidagi ei saa,siis kuidagi ikka saab, võtaksin otsad kokku.
Minu lugupidamine kõigile ausaile õpsidele ning värvilisi ja kauneid teile kõigile:kell kukkus just üle kesköö.
Lehva.lehva
teie Neemo E.Poldre