Loominguline lähenemine aina tähtis,pea mis ametit tahes

Selles on minu senine elu suutnud mind veenda.Volgat GAZ-21 roolides ei säästnud ma vaeva  oma auto meelepärasemaks kujundamisel. Seda enam et hoidsin tööautot ametlikult kodus ning mul selleks vabad käed - peatoimetaja ei sekkunud kuidagiviisi,vaid aktsepteeris vaikimisi kõike seda, millega ma oma  sõiduriista täiustasin. Algul olid mu mustal eksportVolgal tagaaknal tumesinised kardinad.Siis vahetasin need erkpunaste vastu,sest punased olid ka istmekatted mille lasin õmmelda.  Roolil oli suvel punane plastroolikate,talveks sain Rootsist pikakarvalise ning sooja erkpunase nailonroolikatte.Toda viimastki polnud siinmail nähtud ning haruldust kasutasin vaid sagedastel pulmasõitudel et mu tööhobu toretsev välja näeks.Salongi tahavaatepeegli aretasin ise uhkelt armatuurlauale ning sellele liitsin punase taustaga panoraampeegli,mille sain autopoest.Kuna auto tootis raha, polnud probleemi osta kere vahatamiseks ka läikevaha, mis mu musta iluduse veelgi pilkupüüdvamaks tegi.Hiljem Õhtulehe sekretariaadis ajalehe maketti joonistades või hiljemgi tööstusosakonna toimetajana töötades polnud loovusega probleemi, sest selleta olnuks mina kui noor ajakirjanik  lootusetu persoon.Autoministeeriumisse kutsutuna olin pressiohvitserina uhke et sain ligipääsu kõikjale kus asi vähegi põnevana tundus.Oli see siis uusim ja moodsaim liikuv asfalditehas või Tallinna taksopargi vastne auto korrosioonikaitse süsteem.Missivalimiste pressipealikuna sain taas rakendada loovust kuna Kirss ei piiranud mu tegevust ega mõttelendu kuidagimoodi.Sealt Fordi esinduse kõneisikuks siirdununa olin taas oma sõiduvees,sest vaid mina teadsin kuidas ja millega oma tööpäevi sisustan. ARKi pressipealikuna olin samal lainel, sest selles majas polnud kõneisikut varem olnud.Nii oli lugu ka Maalehes, kahjuks minu viimaseks jäänud ametipostil,  kus mul oli au avada autolisa ning sisustada autoleheks kutsutu vastavalt oma äranägemisele.Vastutav väljaandja Veetamm oli sellega väga rahul, sest oli vaba minu kantseldamisest ning minu töö tõi sisse ettearvamatult palju puhast raha autoreklaamide näol.Isegi nii et tal oli plaan mu kuusissetulekule paar tuhat krooni lisada.Paraku sai insult enne jaole.Eelneval pikal jutul on kõva enesekiituse maik man kuid mis parata - nii olengi elanud. Ka oma paaril kõrvalepõikel kui Tapio Kalevi Reini nimelisel peakokal aitasin Pika jala restorani ja hiljem Lauteri tänavas Capo di Capi nimelist restot aitasin käima tõmmata, avastasin huvitavaid väljakutseid. Mis vedas rahva sisse ning köitis minu pealikut sedavõrd et tegutsesime heade sõpradena.Mina sain hea palgalisa ning iga päeva juurde käis tasuta restoranilõuna millega olin väga rahul. Kui mingit tegevust ei toimunud käis vaid nägu näitamas ning mõnusalt einestamas teie ustav paadikapten Neemo E Poldre