EestiPoiss

tervab ja hämmastub kui täpseiks on muutunud sünoptikud ja need meteoroloogid, ilmatargad. Eilseks laupäevaõhtuks ennustati äikest ja kerget vihmagi ning ilma jahenemist-ime küll, nii juhtuski, et vastu ööd "pilved paukusid".
Aga mida ei ennustanud keegi: bensiini liitrihinna ronimise üle kahekümne krooni võtame vastu nii imerahulikult, ilma ´ühegi piuksuta. Täna 89 marki bensa liitri eest küstakse juba 18.50 Mäletan kui liitri hind viielt-kuuelt kroonil kümne poole ronis, korraldati meedias isegi küsitlusi a la: kas sõidate ikka edasi, kui liiter kümppi maksab? Enamus vastas-sõidan ikka, sest autot on vaja, kuid siis liigun kindlasti vähem.
Minu järeldus laiade masside tänase lausvaikimise kohta on järgmine: rahvas on piisavalt tümaks tambitud,et muude ellujäämise-murede kõrvale veel autokütusehinda mahutada.
Ka oli Tallinnas äsja elekriauto Mitsubishi esitlus. Vastne aparaat pidavat Jaapanis maksma pool miljonit eeku ning läbivat 130 km ühe laadimisega ning saate laadida liitiumioonakusid otse koduvõrgust.
Pole veel meil müügil, kuid aasta pärast ehk kindlasti.Samal ajal on teadurid aretanud kunstliku DNA-ga vetikad, kes suutvat biokütust toota. Nii et asjad edenevad, naftamagnaatide kiuste.
Et kord edeneks ka mõte, et kurtmise asemel "miks ei saa usaldust petnud rahvasatikat tagasi kutsuda!" mõeldaks niikaugele, et sullereid mitte riigilt kogujate sekka ei valitakski? Näeme nüüd, kuidas riigipiruka rasvasemaste ribade pärast purelevad rasvaliitlased kuni selleni, et raadiointervjuu ajal sõidab pealinna rasvakoguduse liige Jossif Eidelkind rusikaga molli oma peasekretär sm Tarvo Sarmetile. Ei oleks võinud ette kujutada, et keegi isakese Lenini rahvuskaaslane oleks karistamatult tohtinud rünnata meie Suure laagri,tolle sotsialismilaagri ülemat Leonid Puhmaskulmu hüüdnimega LiBre. Kes oli kah toona peasekretär,lausa jumalik olend.
Kolmetäheline suure purustusjõuga organisatsioon oleks tampinud tolle ründetegelase suguvõsagi mutta kakski põlve ette-ja tahapoole.
Suguvõsast rääkides:
mees on elanud oma elu asja ette siis kui on kasvatanud üles poja, istutanud puu ning kirjutanud raamatu. Pojaga on asi klaar,ka sirgub Saku metskonnas männik, kus kasvavad minugi poolt ammuse metsalaupäevaku käigus muldapandud puuistikud.
Lugu ise oli järgime:sovetiaja leidlikkuse käigus tutvuste läbi hangitud mikrobussijuhi e. minu ajakirjanikutöö kõrvale soetatud kohakaasluse-koht bussisohvrina kirjastuses Perioodika viis mu koos mingite toimetuste rahvaga metsa,kuna pidin neid sohverdama.Bussiks oli Latvija kaubikuvariant JERAZ,mille lasin sõidu-ja matkabussiks ümber ehitada tolleaegses punaleeri-maailma suurimas vormelitehases
Hobujaamas Tallinnas. Aknad ja istmed tegid õnnetust aparaadist, mille hüüdnimeks "Armeenia rahva kättemaks nõukogude rahvale" päris talutava pereauto,mille teekonnalehti võltsides kärutasime perega ööd ja päevad.
Kuna sõiduriista vajas majandusjuhatajast noormees korra nädalas et tuua laost mõni uuem toolike ehk viia parandusse kirjutusmasin. Päevakese nädalast oma ajalehetöö kõrvalt näpistasin ikka, tihendades tööpäevi ning tehes tõlkelugusid vahel kodus öötundidel. Sest lisaks sohvripalgale maksti mulle liigitasugi bussijuhi kvalifikatsiooni eest-kuigi vedasin põhiliselt oma naist-lapsi ja vahel Mammatki elik proua ämma tema vanemate poole Kundasse. Ka kulus varem marjaks eelmine lisatöökoht autojuhina Spetsautobaasi elik linnapuhastuse kontori vahetusmeistrite patrullautol Lada 21011. Olin just löönud oma soliidse läbisõiduga valge 2102 elik wagon-Lada Leningradis ümber ajalooharulduseks: Mercedes-Benz 290 Pullman Limousine aastaist 1934...37. Veneaja tehnopass näitas küll 1939, kuid sel ajal enam nii kandilist ja püstise esiaknaga mersusid ei tehtudki.
Kuna sel muuseumiautol sündis vaid kulgeda perega suviti mööda Maarjamaad või käia vanaautokokkutulekuil,oligi vaja nö igapäevast tarbeautot, mis oleks tasuta ega võtaks 18 liitrit sajale. Ja taaskord hea näitena sovetiaja nupukusest- sain palka,et sõitsin Liiza ja lastega ringi, kui igakolmapäevane patrullsõit Ladaga mööda linna tehtud. Taas täispalga eest päev nädalas autoga tööl-muidu aga auto pärisperemees:teekonnalehtede pakk käeulatuses. Et iga hetk võiksin liiklusinspektorile tõestada oma ametisõitu.
Kuigi naine ja lapsed autos(!)
No oli ikka elu, ma ütlen. Nii me selle "murdmatu liidu" üheskoos põhja lasksimegi. Traditsioon algas juba enne Teist maailmasõda.Kui hitlerlaste äkkründe korral avastati,et hävituslennukid ei suuda õhku tõustagi, kuna keegi oli kütuse ära varastanud.
Ka oli juba varem kadunud pardakuulipildujate lahingumoon,miska laskurid olid igaüks saanud harjutuslennul tulistada sihtmärke vaid nelja sekundi ulatuses...
Nüüd veel ühest vastselgunud inimsusevastasest kuriteost.
Hispaaniast pärit vahetustudeng oli veetnud Eestimaal kolm kuud,kui juba oskas riigikeelt. Aga seltsimehed eesotsas Brezneviga tagusid slaavi inimeste ajudesse, et mingi võõras keel neile pähe ei lähe ega tohigi! Nüüd kurdavad neist siiakolinuist paljud,et ei pääse Eesti riigis poliitikasse(?)
Kas oleksin mina umbkeelsena poliitik kaugel Albioni maal,
Kremli ümbruses või konnasööjate riigis, makaronimaast rääkimata? No tulge ometi mõistusele,seltsimehed!
Või peaksin kasutama kohalikku poliitklassikut :"Ei kommentaari"! Ma pean seda väärideoloogiat inimsusevastaseks kuriteoks,mis ei aegu. Näiteks isake Lenin rääkis kahtlemata võõrkeeli-kuidas muidu lävinuks ta oma armukese Inessa Armandiga?
Vahelepõikeks lookene kaugest minevikust.
Kod. Krupski e. Lenin teatas naisele Nadjale, et peab olema Inessa pool, seal väitis-tal tuleb olla hoopis kodus.
Tegelikult aga läks raamatukokku,et ÕPPIDA, ÕPPIDA, ÕPPIDA!
Tähelepanek tänase kapitalismi viljastavatest tingimustest.Keegi ei tohiks olla samal töökohal 5...15 aastat.Sest inglise teadurite uurimuse kohaselt tabab teid sealt koondamise korral insult. Nagu minuga juhtuski pärast Fordi esinduse PR-juhi kohalt sunnitud lahkumist.
Ja teeb õigesti poeg,kes on liikunud oma ametikoha tasemel pealinna hotellist järgmisse.Teenides ära palgatõuse ning oodates edutamist firmas kus selleks reaalsed võimalused. Minule imponeeris kahjuks hea seltskond ning töö, mil päeva lõpul siirdusin rahuldustundega koju ning järgmisel hommikul sõitsin taas rõõmsalt oma posti otsa. Edutamist oli ikka, kuid palgatõuse ära sa erafirmas eriti looda. Ja kui pärast viitteist aastat koondamiseks kiskus,oli ikka valus küll...
Loomingulisust sain siiski rakendada kuis ise tahtsin.
Ja see oli innustavaim asi,et mu tiibu ei kärbitud. Peadirektor
Kalle Leet oli alati rahul.Vahel tuligi kriisiolukorras mängida tema isiklikku pressiohvitseri.
Ja sellest pidas ta lugu,et ajakirjandusega lävimise teemat valdasin perfektselt.Kauboikapitalismi ajastul oli ülimalt oluline,et ka pätitegude korral jäi su enda ja firma manisk plekituks. Renomee augustamata ja laitmatuks kuna meedia ei pääsenud sind materdama. Ka salasuhteid printmeedia pealiku Leito ja Eesti Ekspresseni omaniku Luigepojuga tuli kureerida.
Kõigega sain hakkama hindele A ning minu tulevik Belestas tundus kindlam kui mõnelgi vanast pässist aktsionäril...
Punktipaneku asemel meenutaks,et inimaju suutvat salvestada vaid kuni 150 sõpra. Sealt edasi salvestage moblasse või kusagile oma meiliaadresside hoiupanka.
Just kostus raadioreklaam:Selge grupijuht...
Kas meenub,et kunagi alustati märksõnaga Kaine grupijuht.Siis aga vist vihjati uuest Kremlist,et ei peagi olema tuttkaine vaid pisukese promilliga tohib uues liitriigis kulgeda küll. Nii muutuski kaine mees selgeks kui selgus saabus...
Parimat kõigile Jaaniootel!
alati teie Neemo E. Poldre