EestiPoiss

teid tervitab ja Moens! hüüatab.Ning päevateemaks ikka aktuaalset ja asjakohast pakub.Olin täiega seda meelt,et mitte käibemaksu kergitamine vaid kerge alandamine elavdanuks majandust.Ja näen,et ma polnud sugugi ainus kes sedamoodu tuumas.Loen,et tööstustehnoloog Kaur Parve (34) sama meelt on.Tsiteerin:Kas leidub võtet,millega stabiilse majanduse sõnumit rohkem naeruvääristada kui käibemaksu tõstmisega? Valitsus andis sõnumi,et ükskõik mis moel te raha plaanite teenida,palju või vähe,säästlikult või raisates,meie võtame oma ja nii palju kui tahame. Käibemaksu tõus nullib hetkega mõju,mis saavutati paljuleierdatud tulumaksu langetamisega.
Kenasti passib täienduseks lisada siia värskeima,hommikuse libauudiskillukese:Teadurid jõudsid katsete tulemusena järeldusele:
Kui algul pole midagi,siis pärast pole sedagi(?) Kiluvargad äsja katsetasid sama ning kukkusid omast võttest selili.Kas polnud mitte nii,et tark õpib teiste vigadest?
Või siis juhivad saldejumsid oma riiki kah nigu aktsiaseltsi? On kuda on,hunt nende seltsimeestega.Kui targad juhid ei mõika mingitest majandusmehhanismidest ööd ega mütsi,ei saa helgeimadki pead neile midagi kulbiga kupli alla lisada...
Jest prikaz võžitj !Maakeeli siis:käsk on ellu jääda.
Kui mure majas,on eestlane ikka leidlikuks muutunud.Näis,mis saab.Ei kurtmine-hädaldamine anna uuta kuube.
Peaasi on võtta kõike toimuvat,ka absurditeatri-maigulisi ettevõtmisi,kerge huumoriga.Üleolekuga kui soovite.
Sest kellele Taevaisa tervist ja jaksu andnud,rabeleb välja.Ühte ma ei mõista: mis salaplaan on tol "kõrgemalseisval organil" minu ja raha suhete paika sättimisega?Loen ajalooürikuist,et isaisa Jüri Polberg,Nõmme asutaja von Glehni sünnikoha,Jälgimäe mõisa rentnik otsustas pärast mõisnike lahkumist mõisa enda perele osta ning pidas plaani aprillis 1921 saada selle omanikuks.Nagu tänagi oli isandameestel rohkem õigusi kui tavakodanikul ning ostu vaidlustas ringkonnavalitseja Gustav Meister,kel oli huvi saada mõis ja kaasnev vara oma abikaasa nimele.Mu vanaisal sai hing täis ning ta ostis Riigi Turbatööstuselt kaks mõisa Pärnumaal 55 000 krooni eest.Olles maksnud kohe 3000 krooni,jäi ta hiljem neist ikkagi ilma.Väidetavalt olevat oma võimalusi ülehinnanud.Mulle tundub,et saatus ei andnud võimalusi. Nagu mullegi,kui sama vanaisa tütar Hilda Pariisis mõned aastad tagasi suri ning kasutütar Annele jättis suulise korralduse meiegi perele tema pärandusetombust osa jagada.Umbes 300-400 tuhande kroonine ülekanne EW kodanikele olnuks prantsatari jaoks ilmselt liig ja nii tabas mindki vanaisa Jüri saatus:jälle tühjad pihud.Et rahas pole õnn,kinnitab ka mu ema vanatädi Narva-Jõesuu maja saatus,mille kohta unustati õeste Hilda, Aino ja ema Endla poolt esitada tagastamistaotlus. Tallinnas Koidu ja Luise t. nurgal asunud tädimees Haraldi,Rootsi Kuninga alama isakodule jäetigi tagastamispaberid esitamata, sest "Rootsi Kuningriigi hästikindlustatud pensionärile polnud midagi vaja..." Kujutan ette kui õhevil ja õnnelikud olid saamamehed pealinna valitseva Keskerakonna ärihaide pundist,kui selgus,et üks hindaväärt kesklinna lähedane krunt puha ripakil.Loodan,et mingi valemiga selgitan veel välja,kes ja kuidas tolle kivihoone omanikuks sai.Sest me perele jäeti siitki olude sunnil tühjad pihud...
Mitte rahas ei peitu õnn,vaid selle hulgas,ütlevad vene sõnameistrid.
Aga kui polegi teist,elame ikka.
Rõõmsat meelt ja kestvat tervist
soovides teie
Neemo E.Poldre