EestiPoiss

Minu hinnang
mis pärit neist päevist,kui liikluspolitsei pärast oma juhi Märt Mikkovi lahkumist hakkas teedel altkäemaksu koguma ja mina iga teedel luusivat sinivalget mõttes,vahel ka lausa päriselt ehk kuuldavalt inkassaatoriautoks kutsusin,on reaalsuseks muutumas.Sest printmeedia teatab,et liikluspolitsei autopark nüüd kaardimakseterminaalidega varustatakse.Mis see muud tähendab kui inkassatsiooniteenust.Kusjuures ma pole kurb,et pätid koheselt oma patud lunastet saavad.Kui aga läheb nii,et rahahädas riik sunnib pollarile peale päevanormi.Nagu oli kunagi Tallinnas,kui alampolkovnik Valter Soo juhtimisel toimetanud pealinna RAI kehtestas päevanormiks 14 LE rikkuja tabamise.Tekkis kummaline olukord-kui liikluspätte ei jätkunud,hakati väidetavaid rikkumisi inkrimineerima.Vahel ka mendilt mendile laenama-mul täna ainult kümme,anna lisa. Homme saad tagasi...Olin tunnistajaks nii ühel kui teisel juhul,sest lävisin tänu ühistööle Kirill Teiteriga autoinspektsiooni ajalehe tegemisel päris tihedasti mentla personaliga.Tellisin omale isegi visiitkaarti ajalehe logoga paremas nurgas ning oma nime juurde kirillitsas.Et asjaomased loeks ning tuleks mõistusele-seda tüüpi te juba ei peedista.Ning kujutage ette-mõjus.Sest kellel siis ikka oli visiitkaart neil sitastel seitsmekümnendatel,ma küsiks.Kui mõni lausa lambist väga lolli juttu tõukas,olin konkreetne-palun istuge oma autosse ja sõitke nüüd minu järel Lastekodu tänavale /seal asusid nii Tallinna kui üleriigiline RAI/.Ja uskuge või mitte,soovijaid ei olnud.Ja minul juhiluba kui raudnaelaga taskus kinni.Ainult kaks ranget nõuet või reeglit olin ma endale kehtestanud-mitte kunagi sõita alkoholi tarvitanult ning hoiduda kui vähegi võimalik LE rikkumistest.Esimesega polnud keeruline,seltskonnas keerasin ikka viinapitsi kummuli enne kui valada jõuti.Teisega nii lihtne polnud,eriti pärast seda kui olin saanud Keskkomitee autole nii vajaliku kaarti KINNIPIDAMISELE JA KONTROLLIMISELE EI KUULU,rahvasuus Laku-panni-tõend.Siis hakkasin nädalavahetustel uljalt omi erasõite tegema,milleks see tarviline dokustaat isandameestel ju oligi.Autoks toimetuse must eksport Volga GAZ-21,tagaakna kardinatega ja puha.Kui oli vahel linnas kiire,pistsin täistuled peale nagu me Tihase t. garaazi teisedki uljurid, ning andsin gaasi.Kuna keegi päeval nö lihtsalt lambist tulesid ei tarvitanud juhtus vähemalt korra kui Vabaduse puiesteel Näituse pargi juures miilitsapatrull mu autole au andis.Tõstes käe mütsinoka juurde kui eesliikujast mööda tuhisesin.Paljud sellise julgestuskaarti omanikud,nagu üks soliidne tuttav Min.nõukogu garaazist, Tatari t. Valter Klausoni autojuht,ei istunud päevase konjakipitsita rooligi .Mina andsin endale aru,et kui midagi peaks juhtuma,ei tiri mind sopa seest välja mitte keegi.Ja nii olingi alati vastikult kainena roolis. Isegi siis kui algaja autoajakirjanikuna olin teinud esimesed intervjuud polkovnik Hellat Rumvoltiga ning tuttav tema mõlema asetäitja, Taidre ja Vainolaga.Polnud need mehed,kes rooljoodikul pead silitaks...
Tänapäeva liiklustiheduse juures hoidke piip jas prillid,kui peaksite manustama.Parem mitte,kinnitab teile elunäinud paadikapten
AB-kategooria sohver Neemo E Poldre, CDE on liiklusregistris hoiul kuni koiva ja käe liikuvus
pole taastunud.