EestiPoiss

taas silmaluugid valla teind ja teid tervitab.Ning humoriina-lainel alustab: mis vahe on naisel ja kajakal?Üks tuuseldab su toas ringi,käratseb ja müttab. Peksab kogu elamise segamini ja nokib sind valusasti.Teine on lind.
Soomlaste vitsi,et te teaks.Polee pahaa,väidaks Luuavillu.
Hunt selle supersahkerdaja ning merepiiride nihutajaga,kel viimatine diil läkski vähe nihu.Rääkigem parem kaunitest kunstidest(?) kuna viimseid päevi näidatakse Tallinna Kunstihoones kahte hälvikut ja promotakse nende väärakat ideoloogiat.Sakslannadest kiilaspäised lesbikud lihtsate hüüdnimedega Eva ja Adele eksponeerivad end näitusel Stereoefekt sadadel polaroidfotodel reisidelt ümber Euroopa. Kusiganes linnas on nad lasknud end jäädvustada oma veidrates, väljakutsuvalt teatraalsetes aksessuaarides ja rõivis.Lahe gunst küll,seikled ringi ja eksponeerid ennast.
Ühest kardinatagusest ruumist kostis mingeid häälitsusi.Mitte küll eriti erootilisi,kuid siiski intrigeerivaid.Mis sundis mind kardina taha piiluma. Hämaras toas hiilgasid seitse monitori,millel lippasid videod loodusest ja mõlemast hälvikust.Ühes kaadris sonkis varbaga rannaliiva sama nudist- lesbikunstnik, pea kohal tiirutamas riiulisarnane aeroplaan.Teisal ligines ta hoogsalt sinisele võimsale kallurile,mille juures askeldas vist mees-sohver. Et vihje: miski inimlik pole meile võõras,ka huvi sohvri vastu mitte.Kolmel screenil oli üks neist pruudilooriga.Ühel koguni kõrvu teisega.Mina nägin nois kaadreis kurblikku igatsust tavainimese-elu järele, lausa appihüüet.Ja mõtlesin,mida küll näeks neis meie tuntud esilesbi Lisette Kampus.Sest saksa daamid rõõmsas vanaema-eas juba,mil tahaks lapselapsukesi põlvel hüpitada ja unelaulu õhtul voodi juures joriseda. Kuni tita ütleb:äkki nüüd aitab,ma tahaks magada ka.
Meie pere titad ongi juba suured mehed.Kes teavad juba kolmeaastastena, et Mercedes-Benz on samuti saksa auto nagu Volkswagen.
Kui õhtul nõudsid,et näitaksin arvutist autopilte.Tuligi lahti lüüa mu autofanattide lemmiksait auto24. Jaapanlane,mis ära tunti,sai nimeks Tota-Jota,sest Toyota vist liiga keerukas.Pantslaste kohta hüüti vastavalt Renoo-auto või Pezoo-auto,Ford oli kah vana tuttav.Aga Mersu pildi juurde käis lahe, volkkarireklaamist pärit kommentaar:Das auto !
Kes pagan on Karlikutele öelnud,et Volkkarit ja Mersut teevad sakslased?Küsi poiste endi käest,kuidas teavad,soovitas autoekspert Liiza e Mimmi täna kohvilauas.Kelle käest küsiksin Eesti edu kohta kiirel teel Euroopa kultuuripealinna tiitli poole? Kultuurselt on igas pealinna liftis sildikesed, kuhu helistada,kui jääd lifti kinni koos mõne soovimatu daami elik hirmsa naiskrokodilliga....
Mu põhiteemaks nüüd see,et Euroopa Liidule oleme raporteerinud invatualettide ülisuurest arvust pealinnas.Kuid jätnud targu ütlemata, mitmel neist uksi eales ei avata.Kadaka selveris on kiri uksel,et hädaline saab võtmeabi adminni letist.Järve selveris on invapelta uks tihti lihtsalt kinni.Nagu ka uhke Viru Keskuse teisel korrusel.Aga viisakaim omanik, Veerenni ärimajas on aina suletud vaegurivetsu ukse juurde kleepinud sildi:Hädaabi 112.
Liginen uksele.Samas lonkab ligi kargu najal liikuv isand.Katsub kinnist ust.Mina vabandan,et võtit pole-vist jäänud koju.Naeratab.Lonkab edasi.Ju telefoni otsima miska häda abisse kõllata?Miks arvab mõni rikkurist sellise maja omanik, et igal invainimesel olgu mobla ikka ligi?
Mis pagana häda abi?Nii tuli minna pargitud kaubiku taha haljasalale..Sest häda puhul abi kutsuja viidaks vist hullarisse.
Vähe rõõmsamalt kultuurimürgituse-teema manu tagasi.Eile päevalõpul veeresin 1A liini bussiga Virust Viimsi haigla peatusse,kust Annika mu peale haaras ja Püha Jaakobi kirikusse sõidutas.Kus avati Bogatkinite dünastia kunstinäitus.Ema valli Lember-Bogatkini sügavalt sugestiivsed pildid uduselt rannalt (ju Karepalt,kus tal suvekodu läbi aegade) mida esmakordselt väisasin koos naabri vana-Harri Kõrvitsaga ammusel stagna-ajal.Airike Taniloo,minia,oli üles riputanud oma stammtööd:lendavad inglikesed.Aga vat teada-tuntud savikoja Boga-poti nimitegelaselt polnudki suurt midagi.Küll aga oli ilus näituse avakontsert ülimodernses,niiöelda betoonivalutehnikas pühakojas.Mille kirikisand Meieisapalve luges ning näituse sisse õnnistas.Mispeale kogu seltskond,sealhulgas president Rüütel abikaasaga,siirdusime üleõue Rannarahva muuseumisse,kus õnnistasime püha ürituse sisse punase ja valge veini ning juurdekuuluva variatsiooniga snäkkidest.
Finito hea,kõik hea.Kuna isegi poolteist nädalat tagaaetav olnud Vallo Toomet õnnestus kõnetraadi otsa haakida ning saada temalt lubadus kohtuda reedel nädala pärast,kui mees tagasi Tallinnas.
Kohe hüppame automobiili ja põrutame weekendiks Hiiumaale mere taha.
Nägesh,kõik see mees
ja naine.Tervitades
alati teie Neemo E. Poldre