EestiPoiss

teid tervitab ja tarvitab:libistab sõrmkübaratäie brändit nagu mu tohter välja kirjutas.Üldtervenduse huvides.Mina pakun, et verevedeldajana-kui kangemat ollust vereliblede keskel,ei siis külmumine ähvarda.Auto veesärgis same story:kui antifriisi hulk ületab jahutussegus veesisalduse protsendi, ei külmu mootor lõhki ega midagist...
Tujubaromeetri normishoidmiseks meenutaks argitõde:
Mehed elavad otsekui muinasjutus:abielluvad printsessiga,aga pärast leiavad ,et on ikkagi sattunud koos elama kurja nõiamooriga(!?)
Tänu taevaisale ei pea mina sellisest õnnekarikast jooma mitte.Et karm saatus on mind hoidnud,laseb arvata.On muud,millega oma päevakesi sisustada selmet luua seljas ringi tolmutava harakaga sõdida.Elu on seks liiga lühike,et päevi erisuguse tühja-tähja peale raisata.Tänanegi Issanda päevake läks suht korda:plaanisin Villuga maha istuda ja autovedajate ajaloo tähised paika märkida,mille järgi raamatukese kurssi seada.No oli tal ikka ajaloolist pildimaterjali büroos:alates vanades "pulliga"MAZ-idest ja BelAZidest väo karjääris kuni autobaaside õuedeni,mis pilgeni täis porte-GAZe.Kusjuures mina tarvitsen vaid ühte bussi-ja ühte koorma-auto fotot.
Ning mõned automajandite fassaadid.
Kui saaksin paari lähima päeva jooksul Vallo Toometi kätte ning transpordisaate nüansid paika,võiksingi ajalooliste isikutega intervjuudes kokku leppida.
Täna nägin ka TPI õuel ühte taiest,kus tahaks pojapojukesi: Karlutte pildistada.Sammuva ekskavaatori kopp on kui kallurikast ühe kivipostamendi otsas-sinna sisse tulekski vennaksed sokutada.Nad ju kohutavalt rasketehnika-huvilised.Erialane kirjandus: paakautod ja kraanad ning redel- autod koos muu eritehnika mudruga on õhtuse Liiza Autokooli põhiainesteks(?)Ja ikka püsib mul meelen kaks mu varasemat ettepanekut. A. sattuda oma kuttidega Näituse staadionile vutitrenni,kui Nõmme Kalju mansa kutid palli veeretavad.Neil ju brasiillasest treener ja mitu sisseostetud mängurit. See oleks ikka täiega elamus,eriti Patrikule. B. külastada Õie t.Laste Loodusmaja,kus igatmasti elukad pesa teinud ja kuhu vabalt lastakse lapsi igal esmaspäeval k.17 -19.
Ja nüüd kunstiloomingu-maile.Ülehomme,28.05. elik neljap õhtul olen palutud Viimsisse,Püha Jaakobi kirikusse,Kus avatakse kolmiknäitus:ema Valli Lember-Bogatkina,tema poja Georg Bogatkini ja minia Airike Taniloo kunstiloomingu ühisnäitus.Valli-tädi on mu ammune tuttav,vana Harri Kõrvitsa suvilanaaber Karepalt,kes kord Jaaniõhtul tervele külale peo püsti pani-temalt on vast sealse mere-akvarellid.Pojal Georgil on vanalinnas savitaieste töötuba koos kedraga ja mu varustuse ning mõnusa kohvikuga otse PikaJala restorani vastas.Kus mind kui naaberkõrtsi pii-err vanakest kordi kenasti vastu võetud ning kõike näidatud-head-paremat pakutud... Lahedad inimesed kõik kolm.Nagu ka Georgi vend Vladimir,keda tunnen kui ETV omaaegset Moskva korrespondenti/operaatorit.Temaga olin äsja koos leheneegrite liidu kongressil,kust ta fotoreportaazi tegi.Lahe mees,kes mind kunagi Moskvas komandeeringus olles hotellikohtade puudusel suvises linnas lahkesti Sobinovsky pereulokisse ENSV esindusse öömajale sokutas. Kutsusime seda majakompleksi pidulikult Eesti saatkonnaks omas kõnekeeles.Oli kui valgete inimeste oaas,kesk võõrast ja tundmatut linna. Puhta ja nägusa söögitoa-minirestoraniga,kus inimlikud hinnad ja ladus teenindus.Toakesed puhtad ja sümpaatsed.Polnud midagi üleloomulikku eesti inimese soovis just ses majas oma päevakesi veeta,kui tee Moskvasse viis.Telefoni teel ma Vladimiriga lävisin,tema teatas,et just adminn Ljusja valves, tore ja vastutulelik, ilus vene naisinimene.Võta piigale bukett kaasa, mina helistan ette,ja oledki sees koos sõbraga,teatas ta.Tänavalt polnud muretki tunnike enne südaööd päris normaalhinnaga lillekimpu saada. Hea varu pealseid näpus,astusin julgelt sisse ja küsisin daamilt nime.Olen ma jah,vastas kergelt punastades,sest pealsepoeotäis paistis kätte ja ta aimas,et need talle on.Et ööbimisemure,jah? Astuge siis edasi...Ma tänasin mõttes kolleeg Vladimirit ja oma nutikust talle helistada.Kui vast pool aastat hiljem trehvates teda tänama kukkusin,oli tal pilgus suur kohmetus: oh,anna andeks,mulle tuli kohe väljakutse tööle minna,ma ju unustasin su palve ülepea ära!Kuidas,mul ju sujus kõik ladusasti,vaidlesin vastu. Lillekimp oli kah ligi ja..
Selles asi oligi,et need lilled!Vene naine kukub üllatusest siruli,kui tundmatu mees lillebuketiga ehmatab,väitis Boga-poiss.Nojah,selgus ikkagi saabus,miks Ljuska õnnest märg oli,kui tundmatu kutt lillekimbuga vuhistas.Ja ju ma siiski telepoiss Bogatkini nimegi välja lobisesin.Sedasi omaks jorsiks muutusin.sest nõuka-aja seadus.Kui ise tarvilist inimest ei tunne,siis tema sõber on ka adminnineiu sõber jne etc i tak daleje...
Nägesh siis sedakorda
Kõike kõikse paremat
Neemo E. Poldre