Omukust,kõik see mees ja naine!Et lõpetasin mälestustelainel,lisaks pikantseid seiku.Koju ei lastud mind armeest seetõttu,et turkmeenlasest Zapar Zaparõch,nagu teda eesnime tõttu kutsusime,oli saanud juhiloa isa abiga,kes kümme lammast oma karjast loovutas.Poiss oli aasta juba teeninud me pritsikuuris varusohvrina,kuid kolmeteljeline ZIl-157 käis ikka üle jaksust ja mõistusest.Suure auto tarvis jäid lambaajud vist napiks.Kord õppehäire ajal kihutas depoost välja,auto küljeluugid tiibadena valla. Uksepiitade taha nood maha rebenesidki.Kord lükkas tuuleiil väeosa raudvärava me väljasõidul põrkeraua ja kere vahele.Lõõtsana ta selle kokku surus.Kord tagurdas topelttagasilla vasakud rattad remondikanalisse ja tahtis koos teise lambamoodi turkmeeniga linttraktori S-100 abil auto pooleks rebida,sest 2-tonnine veepaak surus auto põrandaauku.Major Blinov ei usaldanud karjuselast ilma babysitterita jätta ega mind koju lasta.Oleksin pidanud vist ise minema steppi ja arkaaniga mõne uue nekruti kinni nabima?
Aga komparteisse astuma olid nood lambakarjused agarad kui aedikusse aetavad lambad.Miks sul seda vaja,küsisin kord kurilkas.Vaata,mees,kui mul keskharidus ja parteipilet,ei pea ma eluaeg enam tööd tegema!Saan koju,pannakse kohe kolhoosiesimeheks,et sõjaväes ka käinud olen.Mu parteipilet annab eluajaks kindla tagatise.
Huvitav,et vaatas nagu tänasesse Eestisse.Kus parteipilet toob leiva lauale, väärt ametiauto ja austuse ning lugupidamise. Olgu sul oidu ehk mitte.
Kas ka meie ajal kehastab liikmepilet au,mõistust ja südametunnistust?
Mõelge selle üle,enne kui avaldust kribama kukute.
Jätkuvalt parimat soovides
teie E.P.
skip to main |
skip to sidebar
No comments:
Post a Comment