EestiPoiss

Õhtust,internetipäeviku huvilised lähedalt ja kaugelt!Kui rändan mõttes mälestusteradadel- kuhu ikka vanaonul suurt rändamist mujale ongi-tuleb aga meelde üksjagu unustustetolmu alla mattunud seiku ja eluperioode.Vat selle punaarmeega läks nii ja naa.Kui olin nekrutiikka laekunud,oli mereväes viieaastane,maaväes neljane teenistusaeg.Enne minu aastakäigu poiste äranoppimist vähendati kumbagi aasta võrra. Mina,kes igati püüdsin vältida punasõdurina roomamist Venemaa avaruste põhjatuis porimülkais ning sohvripaprid muretsesin läbi kutselise juhi koolituse ,läksin ikkagi omast võttest selili,kui kolleeg Valdur Telliskivi kõnepruuki ahvida.Sest kuna vahepeal veelgi lühendati armeeaega, olin ikkagi kuus kuud ettenähtust kauem kroonus.Pool aastat
varem sai osa sama aastakäigu mehi kodo koti pääle,kuid et juhiloaga jorsse ei toodud, polnud punast pritsuautot kellelegi loovutada.Ei näinud valguskiirt olukorras ning olles kuulnud,et idioodistunud vabastati väeteenistusest kähku, tuligi mõte debiili kujutada.Et koduigatsusest ärapööranud või nii...
PANSO KOOLI E. LAVAKASSE PASSINUKS MA KÜLL
sest mõnigi ohvitser ja paljud kaasteenijad valveroodust vaatasid mind kurva pilguga.Kui viiemehelise hanerea lõpus kolm korda päevas sööklasse ja tagasi lonkisin.Frentsikrae lahti.Määrustikuvastane punane sametvooder ülbelt valla,kirsasääred uljalt maha ja volti surutud, pilotka blatnoilt pagunivahele pressitud, puusadele langenud vöörihma küljes rippumas vene armee välitelefoni kuuldetoru,mille juhe otsapidi püksitaskus...
Sellise vene külakakleja praaliva oleku ja ülbe näoga protestisin vaikimisi ülekohtu vastu.Minu pilgus oli selline lohutamatu meeleäraheide ja kurbtus,et paaril aastal järjest mind eeskujuliku sõdurpoisina näinud ohvitserid ja allohvitserid hoidusid sõna või keeluga ärritamast,korrale kutsumast.Kui lollitamisperioodi algul,pärast esimeste poiste kojusõitu, väeosa komandör Blinov korra söandaski küsida,mis mõttega mul kuuldetoru kaasas tilpneb,sai ta viisaka vastuse:"Seltsimees major,iga hetk võidakse staabist helistada,et tule kojusõidupabereid vormistama. Tahaks kohe kiiresti minna,sest ei siis enam pole aega!"Nu da,oli lühike vastus.Ja punkt teiste ülemuste kavadele mind kuidagi normi suruda. Sest kui isegi Suur Pealik olukorda määrustikuvastaliseks ei pidanud,tuli pritsikuuri vanemautojuht rahule jätta.Ta pidi ju omast ajast edasi teenima! Et masenduses sõdurpoiste enesetappe ikka juhtus(küll mitte kojusõidu eel),oli targem mind täiesti rahule jätta.Ja nii nähti absoluutselt apaatset sõjameest õhtuti rooduski kondamas või telerituppa minemas,ikka lahutamatu telefonitoru puusal.Rohelised ja salaagad piidlesid aupaklikult kui mingit Baltimaade vabahärrat,kellele seadusehammas ei hakka.Kuni ühel sööklaukse rüselusel toru maha pudenes ja ma kahel päeval sel lihtsalt maas järel lohiseda lasin.Tunnini.mil see sillutisekivi pihta pooleks murdus.Misjärel kraavi heitsin ja uut lollust enam välja ei mõelnud.Nädala-paari pärast oligi kojusõit.Sõidutati viie eestlasega üheskoos rongile,kuna olin juhmi näoga kuuldetoru kandes lasknud teha väljakutse komsomoli löökehitusele Kohtla-Järve Lämmastikväetise Tehasesse.Sest muidu oleksime ehk kudenud vene kroonus veel nädalaid ning koos kojuminekust polnuks juttugi-rahvuskaaslaste ühist ärasõitu keelas toona kroonu seadus. Okastraadi tagant pääsenud kutid jõid ja laaberdasid väeosade lähedal veel nädalaid, kui neid grupiti vabastati,mitte meeshaaval lahti ei lastud...
Jashka Jolkini kombel:Ah,ma ei viitsi sest Venemaast rohkem rääkida !
Rahulist õhtut kõigile
ikka teie E.P.