Jah, te lugesite õigesti-pall on pealinna sotsameti asjameeste/-daamide valduses, kes kuuvahetuse paiku otsustavad kas ja kuidas panevad õla alla mu invaauto-projektile. Paistab et sarnaseid liikureid tuleb tänavaile veelgi, sest Saaremaa firma Autofrend on kah tormanud turule. Miks selline suht naljakas põristaja mo meelest vaegurile parim on. Esiteks - oma välimusega eristub väike mopoauto tavasõidukist ning teised liiklejad oskavad pöörata suuremat tähelepanu aeglasele põristajale, mis liiklusohutuse poolelt vaadates igati õigustet. Ja teiseks - ükski sellise roolis istuv uljur ei suuda äkkliigutusega kedagi heidutada, sest vaikse loomuga aparaat hoiab end ise tagasi... Mis saaks siis kui noorukeist algajad, alaealised sohvrid kettasse pääsevad ei oska leegi arvata. Hind,mitte väike, on muidugi määrav. Kuid Soomes liiguvad nad päris korrektselt koolide ja spordisaalide vahet.Lastel ka mugavam ning esimesed liikluskogemused kuluvad marjaks, sest pärisauto roolis on esmakoolituse saanuil hiljem kergem. Oleks mul tervis etem,võiksin taastada oma sõiduõpetaja dokumendi ning pakkuda sõiduõpet, kasvõi õppesõiduplatsil ning ilma topeltpedaalideta, milleta õppeautot liiklusse ei lastaks.Oleks vaja tasuda riigilõiv ning esitada oma autokooli lõputunnistus, mis kenasti koduarhiivis tallel. B-kategooria juhi arstitõendiga pole see hetkel paraku võimalik, kuid autokoolide palgalised sõiduinstruktorid töötavad kah vaid oma pereliikmete õpetamist lubavate tõenditega, mis juba täiega kurjast.Sest mida suudab või oskab õpetada inimene, kel endalgi sõiduoskusi vajaka.
Pojukesed ikka suudavad üllatada.Kaksikuist pikemal vist mehelik ihuliige hargivahel kah tormiliselt pikenemas. Pidevalt näpib oma väikest jorssi. Pojukese nime siinkohal ei nimetaks, sest delikaatsed isikuandmed mängus.Kui poisil eile teleri ees taas käsi püksi rändas,päris Mimmiliisa et mis teed seal jälle. See on minu elu, pahandas eelpuberteedik vihaselt.Kuidas küll oskab väike inimene sihändse parooli pillata,küsiks.
Teise väikese inimese, printsess Annaga suhtlesime eile õhtul Skype,i vahendusel.On ikka sekeldaja tüüp,justkui Duracelli jänkukene.Jookseb pidevalt korteris ringiratast ja tassib ruttu kaamera ette oma mänguloomi,et meile näidata.Siis joonistab koos isaga perepilti ja kuulab, millest räägime. Läheb jutt sellele et laps vaja harjutada kohtuma hambaarstiga kui juba lippab vannituppa ning kukub hambaid küürima. Samas kuuleb et ema Berit pajatab tütre huvist end õhtuti seebiga pesta, kui juba haarabki seebi ning hõõrub mis hirmus...Seejärel vudib magamistuppa ning ronib ema-isa voodile, mille pealt kukutab end oma voodisse.
Sedamoodi siis.Aina loodame peatsele kohtumisele,mis pole enam kaugel. Sünnipäevad märgime sedakorda maha juba kaugel Luxembourgis.Koos Mimmiliiisaga nagu tavaliselt. Kõik kooselatud aastakümned.Kuid esmakordselt sellistes oludes ning väljamaises miljöös.
Suurema napsitamisega lõpparve teinud, kuid paraja pisara alkot libistab
põhjusega ikka teie paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment