mida kogesin tänavu juba teabmitmendat korda oma elus. Parim aeg suvest mida veeta lähimas naaberriigis heade sõprade keskel.Täiesti ootamatult see võimalus avanes kui Simo kutsus mind välkvisiidile pärast Mimmi lahkumist Bulgaariamaale.Jensu korraldas sinnasõidupileti, kohapeal külastasin koos sõpradega kahte automuuseumi.Mobiliat ja Vehoniemit.Esimeses oli huvitav suvine teemanäitus kaherattalistest pluss teehöövlitest.Jalg-ja mootorrattaid oli nii tavalisemaid kui suisa eripäraseidki,ainus mis neil puudus oli Eestis kahe sõja vahel toodetud mootorrratas Tempo, mida tehti vist vaid 1700 tk. kusjuures jupid toodi Saksast kuid raam keevitati kohapeal ja disain oli kah omamaine.Jalgrataski sai valmis Tallinnas,mis tõsiharuldus.Lisaks puudus Mobilia kollektsioonist meie teehöövel Gradox, mille varasemat nime ei mäleta.
Põnevaim oli kogemus igakolmapäevasest vanaautokogunemisest Mustalahden satamassa Näsineula juures lahe kaldapealsel, kuhu mind sõidutas Kari oma sõjaeelse Rolls Royce,iga.Poolsada autoharuldust oli sinna kokku veerenud.Vanaautohuvilised kasutasid võimalust omavahel vabalt lävida vabaõhukohvikus kahvi ja kakku nautides.Triumph, Anglia, mõned Mercedesed, sportlik punane kabriolett Fiat, hüljatud auto nägu Chevrolet pickup kolmekümnendaist, mis äratas ülisuurt tähelepanu sellega et oli justkui romulast kohale veetud ja ime küll,isegi traadiga kinnitet Soome reg. numbriga.Veokast oli sel iludusel suisa laudadest kokku löödud ning lahkumisel tossas selle tontliku auto tuletoru mis hirmus.Ei saanud jätta ütlemata,et meil poleks selline koduaiastki kaugemale pääsenud...Kuulsin,et Mustalahdella on tihti sada või enamgi vana autot koos.
Haruldaseim kohtumiskogemus oli trehvamine Vehonimemi teenekaima vanahärraga,kes on selle muuseumi asutaja.Olavi Sallinen oli kõvasti muutunud, aastad on teda vaevanud ning äratundmiseni muutnud, nii et kusagil mujal kui oma muuseumi kohvikus teda kohates poleks märganud isegi tere öelda...Peeglisse vaadates võin sedasama väita ka enda kohta.Rõõmustav oli me paarikümne aasta tagune kohtumine tõesti, kahju et ei saa talle enam Riias giiditeenust pakkuda-meist kummastki pole kuigipalju endisaegset reisumeest.
Minu uus tuttav Pentti oli see mees,kes Simo kodus elades ootas mu ära kuni Kangasalal maandun,et tuua mind reedeks koduukse ette oma 1938.a.pärit autol Studebaker Commander, mille maxkiirus oli 75 km/h ning janu võrdus 18 liitriga sajale.Ta oli teel oma Eesti koju Surjus,Pärnumaal.Kus elab tervelt pool aastat,teise poole veedab kodumaal. Me marsruuti ja teelolekuaega arvestav mees oli nii haruldane, et paarsada kilomeetrit Helsinki möödus väga täpses graafikus kuni laevale mahtumiseni. Et TallinkStar väljus seitse minutit varem, olekski ülim täpsus meid kaipeale jätnud...
Hommikune raadiouudis üllatas sellega et täna on värske juurvilja päev. Sovjetiajal pidanuks kohe minema poodi ampulli järele,sest oli meil piirivalvurite või kaevurite ehk autojuhtide päev,ampullilt tuli mütsike maha võtta igaljuhul...
Kes minevikku ei mäleta jne., teab kinnitada
paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment