EestiPoiss

Auditooriumi pihkuhaaramine
õnnestus me eilsel Piiteri erudiidil selle repliigiga,et kommunistid või fashistid-mis neil vahet.Kuidagi sujuvalt ta seda jutu sisse poetas,kuid tähelepanelikud derzaavainimesed ja murdmatu liidu taganutjad olid erksad ning oma tavalisi eestivaenulikke ning provokatiivseid mõtteid ei levitanud.Isegi pan Klenski,tubli fashistikütt istus hillitsetult ning jahmunult oma toolil-kak ze tak,tovaristsi,mõtles vana kommunist endamisi. Ega kukkunudki praalima nagu tal tavaliselt kombeks.
Täna hämmastas kesine valik  Nõmme raamatupoes.Käisin küsimas kahte uut Loomingu Raamatukogu väljaannet, mida polnud ei Järve Selveris ega Kristiine Apollos.Koduküla bukinistid leidsid arvutist,et Apollo pidanuks need raamatud mulle leidma,sest olid olemas.Järelikult saavad piigad seal liiga nappi palka,kui viipasid vaid käega üleõla-mine võta sealt Loomingu riiulist.Kus neid polnud,aga arvutist leida ja tagaruumist tuua olnuks vist kurnav.Ööpäeva pärast lahkume kogu perega meretagusele maale,et suvine pööripäev pööraks uue lehe me suvehiidlaste elus.Alati olnud mõnus sealne perepidu,juba sitastest seitsmekümnendatest saati,kui me tänased pereemad  ja -isad alles  tited olid ja me Kassaris Seeba talus suvitasime.
Vat mõned traditsioonid lihtsalt on surematud -ega sure koos meiega,esivanematega.Nagu püsib elus ka minu ja sõprade algatatud vanaautoliikumine.Nii armas oli Nõmme keskväljakul autodevoolus kaeda punast kabrioletti DKW,mida juhtis habeme lehvides mu koduküla parim autoennistaja Vahur Sirk.Kuldsete käte ja terava autoennistajamõistusega mees, kes mind nähes oleks kohe bussipeatusse pööranud,et vana tuttav pardale haarata.Paraku nii ei läinud ja paarikümne bussiootaja kadedad pilgud jäidki mul nägemata,sest Vahur mind ei silmanud.Küll aga oodatakse mind Silberauto tiimi uunikumide pardale,kui 29.juunil läheb lahti Kindral Laidoneri memoriaal 2012.Kas mõte teoks saab,selgub mu tervislikust seisundist pärast saareriigist tagasitulekut.Siis otsustan,nii täna tiimi kaptenile Sergole teatasingi.Tänusõnad pühendan siinkohal ürituse peakorraldaja Märt Aarnele,kes mu hilinejate grupil lubas sõiduga ühineda,kuigi regamise tund oli kukkunud. Suureks üllatuseks lugesin Autolehest,et stardib ka mu vana hea semu Tamperest Simo Pyykkönen oma kaasa Siskoga,neil autoks lahe cabrio Austin Healey Sprite Roadster 1962.On neil kodus ka teisi,nagu näiteks Mercedes Benz 170 V jm,kuid elegantsem suurel suvel liikuda avoautoga.
Siiras kurbtus haarab mu hinge,et mu reliikvia,MB aastast 1934 tuli ohverdada poja majaehituseks,sest autotalli tarvis enam aias ruumi ei piisanud.Vahel on küll tunne,et kuna mu mõlemad pullmann-Mersud on klubikaaslaste käes,tervise taastudes kipuks tagasi ostma...
Ehh seda kadunud aegade nostalgiat,tuumab
teie paadikapten Neemo E Poldre