EestiPoiss

Reisimuljete jätkuna
väärib märkimist tähelepanek,et nädala jooksul kohtasin Bulgaarias üht sääske kui sõitsin öösel pärast grillpidu oma apartementi.Kohvitassi juures jäid ühel hommikul me rõdul silma kolm kärbest ning päeval sibas bassein kõrval terrassil neli-viis sipelgat.Ja kogu lugu.Valetaksin kui väidaks et igatsesin taga kurje parme ja tigedaid Eestimaa herilasi,et tundsin neist puudust.Küll aga pidanuks vaiksemad olema sealsed   kajakad,kes parvena alati viie paiku hommikuti röökides madistasid ja oma tundmatus keeles vadistasid. Mõni isegi naeris oma jubedat naeru.Läänemaal,Kiideval on need Issanda linnukesed küll poole vaoshoitumad - muidu ei kannataks rannarahvas neid välja.
Veel üks kummaline kogemus.Pärast kohvijoomist rõdul elu nautides ja päikesega miilustades,vööni paljana peesitades tajusin,et mööda selga niriseb ohtralt vett allapoole,mis päikesekiirte poolt tagakehast välja kuumutatud. Vean kihla,et sellist tunnet teil kodumail tekkida  ei saagi,sest temperatuuri pole piisavalt.
Küll aga on kohalikel see-eest piisavalt ainult gabrovlastele omast huumorimeelt. Loen õllepurgilt oma vene keele oskuse abil,et kuni aastani 1973 oli neil kommunikatsioonivahendiks poe ees käeshoitav õllepurk.Siis aga esitles dr.Martin Kupri kuni 1 kg kaaluvat mobiiltelefoni,pannes sellega aluse moodsale suhtlemisele...  Mulle,krantsile,meenus kohe lugu eelmise liidu tehnikaajaloost mil vana vedurijuhi poeg olevat leiutanud esimese Vene veduri...
Koju naastes tundus,et nädal imelises kliimas jäi napiks.Oh,oleks see suveparadiis poole lähemal,tasuks minna autoga ja puhata kuu aega kuninglikult,tutvudes kõigi huviväärsustega.Ka muinasaja mereröövlite saarekesele Nessebari ei peaks siis sõima pungil täis kuumas linnabussis,kus roidunud konduktor tolles kilukarbis end niiskete kehade vahelt läbi pressib.Aga muljetväärt kogemus seegi,sest sõit kestis mitte üle pooltunni.
Poolast läbikihutamine olevat hirmsaim kogemus,teadis rääkida meid Varnasse sohverdanud hiidlane Ants. Usun siiski,et taoline suvine automatk lisaks värve suveelamustele.Kaks juhti- ja kolm tuhat kilomeetrit oleks kui korraks lumme lasta,kui lumi maas.Mu Grand Vitara vajaks siis küll gaasiseadet,et sõidukulud üle mõistuse ei roniks.
Olulisim on vast eelnevaga välja räägitud.Nüüd peame jaanikuettevalmistusi ja nuputame praamile väga vajalikke broneeringuid ning arutame, mitut autot vajab saarekesele me kolm peret.Jaanipäeva-aeg on seekord tavalisest lühem,nii et ehk piisab kahestki.
Jääge terveks ja olgegi sellised,soovib
paadikapten Neemo E Poldre