Mustamäe haigla opitoas läinud nädalal/sellest ka pikem paus mu blogerdamisel, et tohtrile lõikumisaineks olin/ nimelt küsiti enne narkoosinuiaga virutamist, et kas olete midagi joonud. Õige vastus olnuks-mida pakute,aga ma tobuke, vastasin lihtviisil,et keegi pole valanud...Teine testküsimus, kas olete midagi juba söönud, eeldanuks intelligentsemat vastust-menüüs ahjulõhet polnud, nii et ei söönud. Mina kui ehtne ullike, kohmasin Ei, ja tuligi see narkolaks ära.Aga tohtrite põhidilemma-KAS JÄTAME ELAMA VÕI HAKKAME RAVIMA lahenes siiski minu kasuks,sest peagi olin tagasi oma armsas 6.palatis 3. korrusel jätkates oma suure lemmiku Runneli luulevalimiku lugemist.
Laulud eestiaegsetele meestele oli küll kunagi silmajäänud Loomingu raamatukogu mustakaaneline üllitis aastast 1988, kuid seda leida haigla puhkenurga raamaturiiulist koos üllatusliku Johannes Aavikuga samast sarjast oli lausa põrutav.Sest nii täppisvalusat diagnoosi Eesti riigi hetkeolukorrale, kirjapanduna juba aastail 1917....1918 poleks ma osanud oodatagi. Minu lugupeetav keelemees oli hoomanud juba siis, et õnnetust talupoeglikust vaesusest puhtama poole peale väljarabelnu ning härrasrahva elujärjele lähedalejõudnu ei hooli oma kasmaalastest, ei märka enam nende häda ja viletsust, järjele saanul ning oma elu kordaseadnul kaob kohe igasugune sotsialiteet ning arusaamine, et vähemedukad kaasmaalased on ka inimesed /Sic/ Miks pole see tarkuseraamat mäepealsete kohustusliku lektüüri riiulil, arumaeisaa.
Remark.Kristlikus religioonis nagu ka mõnel pool muljal on surm lihtsalt teistsugune eluvorm, mõtlesin õhtuti palatiaknast mustavasse öhe vaadates- Pikk elutee kaob öösse, endal ikka silmad Rahumäe kalmuaia päälsel metsatukal. Mind see üleminek teispoolsusse küll ei peluta, pigem sünnitab humoorikaid mõtteid a la Tartu Krematooriumi reklaami uurides.Kus pildi juures on tekst-Kadunukese ööpäevaringne transport. No way, mõtlen. Kae seda Tartu vaimu seal nende Heade Mõtete Linnas. Usuvad tõemeeli, et kadunukest vaja veel viia loomaaeda ja tivolisse ja Riia ooperisse ning paganteabkuhu. Meil siin mereäärses kilukarbietiketilinnas, Pärnamäe grilli suures või pisemas saalis öeldakse vaid Puhka rahus ning lastakse liftiga alla korduvkasutuskirstus, et sind pappkastis gaasipõletite manu sooja nihutada-ja kogu lugu,eimingit lustivedu 24/7. Tammine hele sark ei kuulu ärapõletamisele seepärast,et taaskasutus-rohelised seda mitte ei lubaks, teine lahkunu vajab seda ju veel ja kolmas ja ju ka kolmekümneski..
Jätke siis meelde, et suremine on vaid vahepeatus ja vahekokkuvõte eluringis. Et tavaelu on kõigest ettevalmistus palju olulisemaks surmajärgseks eluks, selle mõistmiseks käige Niguliste muuseumis näitusel ARS MORIENDI.SUREMISE KUNST.
Häid mõtteid jagamast ei väsi teie
õigel kursil püsiv paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment