mida ahmitud sisse poisipõlves ka öösel teki all ning taskulambi valgel, on jätnud mulle kustumatu mulje. Mälusopist see kogu see ulmenägemus ju välja kargas, mis mulle eilsel diagnostikaseansil SPET-uuringuil otse silme ees,ligi kuuetunnisel viibimisel Mustamäe haigla uuringukeskuses lahti rullus.Kui diagnostik Dima, superhead eesti keelt valdav lahe noor vene meedik, oli mind kolme rihmakomplektiga kõvasti kinni sidunud õblukese ja hapra vannisarnase renni peale ja see hakkas surina saatel nihutama mind kompuuterdiagnostikamasina sarnase eluka sisse.Tõstnud silmad, nägin moodustise nime-Hawkeye 4, mis meenutas indiaanilugude Haukasilma stoorit. Sulgesin silmad. Ja juba liuglesingi jõevoogude pääl, köitega kinniseotuna palginotil, aeglaselt libisemas mägijõe kohale kaarduva haralise puuoksa alt läbi. Millel istuvad kaks valvsa silmaga haugast kallutasid päid ning uudistasid terase neljakordse pilguga nende alt allalibiseva kahvanäo poolpaljast keha. Justkui oma läbitungivate silmadega soovides tuvastada mu kehas elutseva lobsteri täpset paiknemist. Sest järgmise puu otsas varitseb oma järge oodates kondorinelik /uskusin,et teises kabinetis ootabki mind aparaat uue markeeringuga Condor 8 /ehk lihaahned kullilised puuoksal, kes sööstavad kohe alla ning löövad teravad nokad siirdeisse, mida on aretanud mu alakeha ihhu lobsteri harali kombitsad.Neid välja nokkida on tõega hädavajalik, sest tihti pean nüüd magama unerohu ja valuvaigistiga.
Vanaonu tervisemured ei peaks siin haarama rohkem jutupinda.Sest eks ole ju elu alati olnud sugulisel teel edasikanduv, surmaga lõppev haigus.Selle tõdemusega veabki tänaseks otsad kokku
teie visa paadikapten Neemo E Poldre
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment