EestiPoiss

teid tervitab ja küsib:miks mul on mitmel päeval nädalas siuke karvane tunne,et PIKK PÄEVATEE KAOB ÖÖSSE? Et elatud oleks justkui üksjagu, kuigi insulti plahvatades 7.aprillil 2002 oli toibumisjärgselt selline kurblih äratundmine,et pole justkui suurt elada saanudki.Eile bussipeatuse poole astudes kaesin piki Vabakat möödavuhisevaid sõidukeid ning ega olnudki erilist nukrust hinges, et mina ei saa mõne vehiikli sees kükitada ning pedaale tallata.Sest mõtted ja soovidki rohkem golfi ja kepikõnni radu mööda kulgevad.See rahulik äratundmine tuleneb ilmsesti asjaolust, et mul auto pidamine koos hulga püsikuludega oleks vist päris raske.Iseasi,kui käid tööl nagu mul viimati autotoimetaja ametis oldud ajal palgalisaks kaks tuhat bensuraha juurde pillati.Aga Viru Keskuses kõike va raffa siblimist nähes jälle pähe kargas,et elamine Hiiumaal hoopiski mõttekam oleks kui Savionu linnas.Vat oleks kui täieõigusline penskar,küll siis midagi välja nuputaks.Kunagi oli hea vanaonu amet mõne puhkebaasi koduhoidja, kel prii elamine koos pisukese taskurahagi.Täna aga pole loota,et midagi sarnast ette tuleb.Kui on jaksu endale mingi pesakast osta ning seal sees ellu jääda,ongi murega ühel pool. Liiza kah seda meelt,et pojapojukestel võiks olla meretagune vanaema koos vanaisaga,kuhu suviti hea puhkama sõita.Meil ju mõlemil selline kaunis lapsepõlvetaust,et Virumaal suvitada ja sirguda õnnestus.Kusjuures vahemaa meil ainult 15 km pikukene oligi. Mina Essu mõisas ja Liivaaru külas,Liiza Kundas Sadama teel ja mere rannas ringi silganud ning jõest kalu püüdnud.Ju seepärast end igati koduselt tunnemegi,kui Kuusalu ja Loksa teerist seljataha jäävad ning Lahemaa rahvuspark vastu vaatab.Ega muudmoodi tahagi sinnakanti sõita kui Loksa teelt Kotka ristist paremale Võsu peale suundudes.Ekstrahuvi meil mõlemil Virumaa mõisade vastu, millest vist ükski korrasolev ilmselt nägemata pole.Jõelähtmest piki randa kulgedes kuni Rakvere taguseni välja neid ikka leidub.Kui mõne põneva, senitabamatu avastame,kohe koju naastes mõisaraamatuist tuvastame,mis nimi ja kellele kuulunud.
Ja kas kiindumus mõisatesse mitte veres pole.Kunagi vanaisal Polbergi Jüril neid rendil kogunisti kolm olnud.Üks Jälgimäel ja kaks Pärnumaal. Kurb,et me Aula-tädi mälestusi kirja ei pannud,kuni ta veel elas.Kuigi Berit tükati sellekohaseid plaanegi pidas.Sõita Viimsisse ning ülihea mäluga vanatädi abil pere elu ja olud jäädvustada.
Kuni tragi Aurelie ühel mitte ilusal päeval meist lahkuda otsustas.Sajast aastast küll napilt puudu jäi.
Olgu siis tänaseks.
Värvilisi unenägusid teile
minu insuldihäirega ajussse on nad naasnud -
järelikult kupli all midagi toimub:aastaid valitses öine nullprogramm...
Ikka teie Neemo E. Poldre